Aleksandr Solženitsõn (1918-2008)

                

            


                    
Aleksandr Isajevitš Solženitsõn (?????a??? ??a???? ??????????) sündis intellektuaalse taustaga kasakaperekonnas Kislovodskis. Isa hukkus enne poja sündi õnnetuses ning Solženitsõni kasvatas üles põhiliselt ema. Üliõpilaseas õppis Solženitsõn Doni äärse Rostovi ülikoolis matemaatikat ning kaugõppes Moskva Riiklikus Ülikoolis kirjandust. Teise maailmasõja algul ta mobiliseeriti ning sõja lõpuks jõudis ta suurtükiväekapteni auastmeni. 1945. aastal Solženitsõn arreteeriti Stalinit kritiseeriva sisuga kirja kirjutamise eest. Järgmised kaheksa aastat veetis ta erinevates vanglates ja töölaagrites ning lisaks veel kolm aastat sundpaguluses. 1956. aastal ta rehabiliteeriti ning tal lubati asuda elama Rjazanisse, kus temast sai matemaatikaõpetaja. Samal ajal hakkas ta ka kirjutama.


1960. aastate alguse sulaaja tingimustes õnnestus Solženitsõnil avaldada juhtiva kirjandusajakirja Novõi Mir (????? ???) veergudel oma osalt autobiograafiline jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ („???? ???? ????? ??????????,“ 1962, e. k. 1963), mis kujutas tüüpilist päeva GULAGi poliitvangi elust. Lisaks raamatu lihtsale ja sirgjoonelisele stiilile ning olustikulisele realismile köitis lugejaid mõistagi fakt, et tegemist oli esimese Nõukogude Liidus ilmunud teosega, mis taolist temaatikat üldse käsitles. Raamatust sai otsekohe sensatsioon nii kodu- kui välismaal ning Solženitsõnist üks tuntumaid Nõukogude kirjanikke. Muuhulgas inspireeris tema jutustus ka teisi kirjanikke oma vanglamälestusi kirja panema.


Solženitsõnile osaks saanud soosing jäi aga lühikeseks, kuna Hruštšovi võimult kõrvaldamise järel 1964. aastal hakkas ideoloogiline surutis taas tugevnama ning Solženitsõn sai aegamööda järjest teravama kriitika osaliseks. 1963. aastal ilmunud novellikogu järel keelati tal oma teoste avaldamine. Edaspidi levisid need kas omakirjastuslikult (samizdat) või välismaal trükituna.


Järgnevatel aastatel kirjutas vaikima sunnitud Solženitsõn mitu ambitsioonikat romaani, mis kinnistasid tema rahvusvahelise maine kirjanikuna. 1968. aastal ilmunud, Dante Põrgule viitava pealkirjaga „Esimeses ringis“ („? ????? ??????,“ e. k. 2001) põhineb osalt Solženitsõni enda kogemustel matemaatikuna vanglainstituudis töötades ning räägib Stalini-aegsete teadlaste kohanemise-vastupanu dilemmast laiemalt. Samal aastal ilmunud „Vähktõvekorpus“ („??????? ??????,“ e. k. 2000, 2007) põhineb Solženitsõni mälestustel ajast, kui ta viibis 1950. aastatel sundpaguluse ajal Kasahstanis vähiravil.


1970. aastal anti Solženitsõnile Nobeli kirjandusauhind, kuid Stockholmi vastu võtma ta seda ei läinud – kartusest, et võimud ei luba tal tagasi tulles riiki siseneda. 1971. aastal ilmus välismaal Solženitsõni järgmine suurteos, ajalooline romaan „August 1914“ („?????? ??????????????“), mis rääkis Tsaari-Vene vägedele ühes Esimese maailmasõja avalahingutest osaks saanud hävitavast lüüasaamisest.


1973. aasta detsembris ilmus avalikkuse ette esimene osa Solženitsõni peateosest, monumentaalsest romaanitsüklist „Gulagi arhipelaag“ („????????? ?????,“ e. k. 1990), mis on panoraamne ajaloolis-kirjanduslik käsitlus Nõukogude Liidu repressiivorganite töö- ja karistuslaagrite süsteemist GULAG. Oma romaanis vaatleb Solženitsõn süstemaatiliselt kogu repressivset protsessi alates pealekaebamisest ja fiktiivsest kohtupidamisest kuni laagrielu ebainimlikkusteni. Suuresti 1960. aastatel Eestis Vasulas kirjutatud „Gulagi arhipelaagi“ allikmaterjalina kasutas Sol�enitsõn nii omaenda mälestusi, kui ka vangistuse ajal kaasvangidelt kogutud lugusid (üks Solženitsõni vaateid enim mõjutanud kaasvange oli kunagine Otto Tiefi valitsuse haridusminister Arnold Susi).


Romaani välismaal ilmumise järel algasid otsekohe teravad rünnakud Solženitsõni vastu ning 1974. aasta 12. veebruaril esitati talle süüdistus riigireetmises. Päev hiljem lahkus Solženitsõn Nõukogude Liidust ning sama aasta detsembris võttis hilinemisega vastu oma Nobeli auhinna. Lõpuks asus ta elama eraldatud maanurka Cavendishis USAs.


1970. aastatel kirjutas Solženitsõn oma „Gulagi arhipelaagi“ teise ja kolmanda osa ning mitmeid lühemaid teoseid, sh dokumentaalsed romaanid „Lenin Zürichis“ («????? ? ??????,“ 1975) ning „Tammepuu ja vasikas“ („??????? ??????? ? ?????,“ 1975). 1983. aastal avaldas Solženitsõn põhjalikult ümbertöötatud variandi romaanist „August 1914,“ millest nüüd sai esimene osa „Punase ratta“ (“??????? ??????“) nimelisest ajalooliste romaanide sarjast, kus ilmus veel kolm romaani.


1980. aastate lõpus saabunud glasnost muutis Solženitsõni teosed ka Nõukogude Liidus paremini kättesaadavaks. 1989. aastal avaldas Novõi Mir esimesed katked „Gulagi arhipelaagist.“ 1990. aastal taastati Solženitsõni Nõukogude kodakondsus. 1994. aastal naases ta Venemaale, kus võttis kuni hilise eani osa avalikust elust. Oma viimasel kahel aastakümnel avaldas ta mitmeid poliitilise sisuga teoseid, mitmeköitelise autobiograafia (1998–2003) ning põhjaliku Vene juutluse ajaloo (2001–02).


Oma dissidentlikus kriitikas Nõukogude režiimi pihta oli Solženitsõn alati pigem slavofiilsel ja monarhistlikul kui läänemeelsel ja demokraatlikul positsioonil. Ameerikas viibimise ajal ja hiljem on talle süüks pandud lausa suurvene šovinismi. Sellegipoolest olid Solženitsõni teened Nõukogude terrorirežiimi paljastamisel hindamatu tähtsusega ning sellest maailma teavitamiseks tegi ta ära rohkem, kui ükski teine Vene dissident.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Aleksandr Solženitsõn, „Asja huvides.“ [jutustused.] Tõlkinud Olev Jõgi. Tallinn: AAK, 1964


Aleksandr Solženitsõn, „Esimeses ringis 1–2.“ Tõlkinud Matti Piirimaa. Tallinn: Ersen, 2001


Aleksandr Solženitsõn, „Gulagi arhipelaag: kirjandusliku uurimuse katse. 1.–2. osa.“ Tõlkinud Henno Arrak jt. Tallinn: Eesti Raamat, 1990


Aleksandr Solženitsõn, „Gulagi arhipelaag: kirjandusliku uurimuse katse. 3.–4. osa.“ Tõlkinud Helmi Tillemann, M. Varik, Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1990


Aleksandr Solženitsõn, „Gulagi arhipelaag: kirjandusliku uurimuse katse. 4.–7. osa.“ Tõlkinud Helmi Tillemann, Edvin Hiedel. Tallinn: Eesti Raamat, 1990


Aleksandr Solženitsõn, „Rusudes Venemaa.“ Tõlkinud Lembit Aasalo. Tallinn: Olion, 2001


Aleksandr Solženitsõn, „Vähktõvekorpus.“ Tõlkinud Matti Piirimaa. Tallinn: ERSEN, 2000


Aleksandr Solženitsõn, „Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ Tõlkinud Lennart Meri, E. Sarv. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1963


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)