Octavio Paz (1914-1998)

                

            


                    
Octavio Paz sündis Mixcoaci külas, mille México linn on praeguseks endasse neelanud. Kuna Pazi vanemad olid toetanud Emiliano Zapata revolutsiooni (tema isa oli olnud isegi Zapata sekretär), sunniti  perekond viimase atendaadi järel minema pagulusse USAsse. Kirjandushuvi tekkis Pazil suuresti isapoolse vanaisa, liberaalsete vaadetega kirjaniku Ireneo Pazi mõjul. 1931. aastal avaldas ta alles 16-aastasena oma esimesed, D. H. Lawrence'ist mõjutatud luuletused. Juba kaks aastat hiljem ilmus tema esimene luulekogu „Metsa kuu“ („Luna silvestre“).


Paz õppis México ülikoolis õigusteadust, kuid 1937. aastal loobus õpingutest ja läks ühte Yucatani maakooli tööle õpetajaks. Seal kirjutas ta oma esimese Mehhiko talupoegade elust rääkiva pika ja ambitsioonika luuletuse „Kivi ja lille vahel“ („Entre la piedra y la flor,“ 1941), mis oli mõjutatud T. S. Eliotist, St. John-Perse'ist ja André Bretoni sürrealismist. Samal aastal kutsuti Paz külastama kodusõjas Hispaaniat. Seal kohtus ta Pablo Nerudaga, kelle mõju süvendas Pazi vasakpoolseid vaateid. Mõneks aastaks sai Pazist kommunistliku partei liige. Peatselt ta siiski pettus kommunismis ning kogu oma ülejäänud elu oli ta selle suhtes kriitiline.


1945. aastal algas Pazi diplomaatiline karjäär, mis 1962. aastal kulmineerus tema nimetamisega Mehhiko suursaadikuks Indias. Sealt lahkus ta 1968. aastal protestiks México olümpiamängudel aset leidnud vägivaldsete sündmuste eest. Järgnevatel aastatel toimetas ta México kirjandusajakirja Plural ning töötas mitmes USA ülikoolis külalisprofessorina.


Pazi kui luuletaja tipphetkeks peetakse tema 1957. aasta kogu „Päikesekivi“ („Piedra de sol“), mille stilistiline täpsus ja kujundikeele konkreetsus ning visuaalsus viisid täiuseni tema luuleuuenduse. Enamikku varasemast Mehhiko luulest olid iseloomustanud pigem lopsakas retoorilisus ja metafooride konventsionaalsus; Paz oli üks esimesi, kes seda reformida püüdis.


Ehkki Pazi jätkas luuletamist hiljemgi, peetakse tema loomingu parimaks osaks just varast luulet, mis kogutuna ilmus 1971. aastal. Oma kirjanikukarjääri teises pooles pööras ta järjest enam tähelepanu hoopis proosale. Pazi kuulsaim proosateos on esseekogu „Üksinduse labürint“ („El laberinto de la soledad,“ e. k. 2003), mis on käsitlus Mehhiko rahvuslikust karakterist nagu see on ajalooliselt tekkinud kohalike indiaanlaste ning sissetungijatest Hispaania kolonistide vahelistes pingetes. 1980. aastal sai Pazist Harvardi ülikooli audoktor; 1982. aastal anti talle Neustadti rahvusvaheline kirjandusauhind ning 1990. aastal Nobeli kirjandusauhind.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Octavio Paz, „Alati on olevik.“ Tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Perioodika, 1984


Octavio Paz, „Üksinduse labürint.“ Tõlkinud Marvi Järve. Tallinn: Varrak, 2003


 

Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)