Dylan Thomas (1914-1953)

                

            


                    
Oma lapsepõlve veetis Dylan Thomas Walesis, kus tema isa oli Swansea Grammar School'i inglise keele õpetaja. Kuigi Thomas avaldas sama kooli ajalehes mitmeid oma luuletusi ja proosatöid, oli ta halb õpilane ega hoolinud millestki, mis otseseselt temasse ei puutunud. 16-aastaselt ta lahkus koolist, et töötada ajalehe South Wales Evening Post juures.


Luuletama hakkas Thomas juba väga varases eas. Ajaks, kui ta 21-aastaselt Londonisse kolis, oli suurem osa tema hilisemast luulepärandist vähemalt esialgsel kujul juba olemas. Thomase esimene luulekogu „18 luuletust“ („18 Poems“) ilmus 1934. aastal. Siis tutvus avalikkus esmakordselt tema äärmiselt isikupärase stiiliga, milles tähtis roll on rütmil ja helilisusel, nagu ka varjamatutel emotsioonidel ja retoorikal. Samas vaimus jätkas ta oma järgmistes luulekogudes „Kakskümmend viis luuletust“ („Twenty-Five Poems,“ 1936) ja „Armastuskaart“ („The Map of Love,“ 1938). Omaaegses ingliskeelses luules tekitas Thomas sensatsiooni. Tema loomingu põhiteemaks olevad, osalt Walesi rahvatraditsioonist pärit dramaatilised pinged seksuaalsuse ja (kristliku) moraali vahel olid midagi hoopis muud, kui tema kaasaegne, süngetele ühiskondlikele problemidele keskenduv kuiv ja intellektuaalne Inglise luule. 


1936. aastast peale elas Thomas Londonis, kus sai kirjanduslikes ringkondades kiiresti tuntuks. Sellele vaatamata oli ta pidevalt suurtes rahalistes raskustes. Teda ja ta kaht last pidas üleval Thomase Iiri päritolu naine Caitlin Macnamara, kellega ta oli abiellunud 1937. aastal. Lisaks rahamuredele oli Thomasel ka tõsiseid probleeme alkoholiga.


Thomase varase perioodi looming oli olnud sügavalt introspektiivne ning oma energilisusele vaatamata tihti raskestimõistetav. See muutus 1946. aastal ilmunud luulekoguga „Surmad ja sisenemised“ („Deaths and Entrances,“ e. k. 1972), mille luuletused on varasematest selgesõnalisemad ning varjamatumalt religioossed. Varasema loomingu ägeda konfliktsuse asemel on Thomase toon seal pigem leplik ja holismile püüdlev; isegi pühalik, nii et tema kristlikust sümbolismist laetud luule muutub kohati lausa rituaalseks.


1947. aastal tabas Thomast närvivapustus, kuid ta keeldus psühhiaatrilisest ravist. Londoni kahjulikust keskkonnast eemalepääsemiseks kolis ta 1947. aastal Oxfordi ning sealt 1949. aastal tagasi Walesi. Aasta hiljem käis ta esimesel turneel Ameerikas, mis oli väga menukas. Esialgu näis, et tema tormiline elu oli lõpuks mõningase kindluse saavutanud.


1952. aastal avaldas Thomas oma „Kogutud luuletused“ („Collected Poems“), mis sai mõlemal pool Atlandi ookeani otsekohe suure edu osaliseks. Menukaks osutus ka Thomase koomiline kuuldemäng BBCle „Piimmetsa vilus“ („Under Milk Wood,“ e. k. 1970), milles ta endale omase rikkaliku keelekasutuse ja dramaatikaga kujutab Walesi väikelinna elanike elusid. Maksuameti jätkuvalt karmide nõuete tõttu Thomase rahamured aga oluliselt ei leevenenud ning kurnavate Ameerika-turneedega tuli ta toime ainult alkoholi kuritarvitamise hinnaga. Ühel oma New Yorgis -viibimistest sai ta alkoholimürgituse ja suri.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Dylan Thomas, „Piimmetsa vilus: mäng häältele.“ Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Perioodika, 1970


Dylan Thomas, „Surmad ja sisenemised: valik luuletusi.“ Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Eesti Raamat, 1972




Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)