Tennessee Williams (1911-1983)

                

            


                    
Tennessee Williams (tegelikult Thomas Lanier Williams) sündis Columbuse linnas Mississippi osariigis. Viieaastaselt diagnoositi tal halvatus, mis jättis ta kaheks aastaks liikumisvõimetuks. Sel ajal tekkis tal esmakordselt huvi lugemise ja juttude kirjutamise vastu.


1927. aastal õnnestus Williamsil 16-aastasena avaldada trükis oma esimesed jutud ja esseed. 1930. aastate alguses astus ta Missouri ülikooli, kus sai oma lõunaosariikide aktsendi tõttu hüüdnimeks Tennessee. Samuti käis ta Washingtoni ülikoolis St. Louises. Õpingute ajal tekkis Williamsil huvi näitekirjanduse vastu, mis jäi püsima ka majanduskriisi aastatel St. Louise kingavabrikus töötades. 1930. aastatel õnnestus tal mitmeid oma varastest näidenditest lavale tuua. See innustas Williamsi minema õppima draamat Iowa ülikooli, kust ta 1938. aastal sai bakalaureusekraadi.


Esmase tunnustuse osaliseks sai Williams 1939. aastal oma ühevaatuseliste näidendite seeriaga „Ameerika bluus“ („American Blues“). Siiski pidi enda ära elatamiseks töötama erinevatel töökohtadel teatri uksehoidjast kuni Hollywoodi stsenaristini. 1944. aastal saabus lõpuks edu näidendiga „Klaasist loomaaed“ („The Glass Menagerie,“ e. k. 1976). See kammerlik draama räägib vaesunud perekonnast Ameerika lõunaosariikides, mille domineeriv ema ja küüniline vend püüavad leida kosilast oma klaasloomakogu fantaasiamaailmas elavale invaliidist õele.


Williamsi järgmine kuulus näidend oli Pulitzeri auhinna võitnud „Tramm nimega iha“ („A Streetcar Named Desire,“ e. k. 1976), mille keskmeks on pereringis arenev konflikt endise lõunaosariikide iluduse Blance Du Bois' elukaugete maneeride ning tema jõhkra mehevenna Stanley Kowalski „päriselulise“ brutaalsuse vahel.


Williams püüdis leida uusi väljendusvõimalusi 1953. aastal valminud keeruliselt sümbolistliku näidendiga „Camino Real“, mille tegevuspaigaks on müütiline Cameloti-taoline linnake ning tegelasteks muuhulgas Lord Byron ja Don Quijote. Tegemist oli siiski läbikukkumisega. Seevastu sai suure tunnustuse osaliseks samuti Pulitzeri auhinna võitnud 1955. aastal kirjutatud „Kass kuumal plekk-katusel“ („Cat on a Hot Tin Roof“), mis taaskord harjumuspärases stiilis kujutab rikka Lõuna istanduseomaniku silmakirjalikku perekonnaelu. Edukad olid ka „Iguaani öö“ („Night of the Iguana,“ 1961, e. k. 1976), lugu endisest kirikuõpetajast, kes odavas Mehhiko hotellis leiab Jumala; erinevate tabuteemadega tegelev „Ühtäkki eelmisel suvel“ („Suddenly Last Summer,“ 1958) ja groteskne „Nooruse magus lind“ („Sweet Bird of Youth,“ 1959), mille gigolost peategelane kastreeritakse Lõuna poliitiku tütre suguhaigusesse nakatamise eest.


1960. aastatel maadles Williams alkoholi- ja terviseprobleemidega, mis kulmineerusid närvivapustusega 1969. aastal. Tema hilised, 1970. aastatel kirjutatud näidendid ei küündinud varasemale tasemele ning jäid suuresti tähelepanuta. Williams kirjutas oma elu jooksul ka kaks romaani (1950 ja 1975), autobiograafia pealkirjaga „Memuaarid“ („Memoirs,“ 1975), esseesid, luulet, novelle jm. Williams suri mõneti segastel asjaoludel 71-aastasena Hotel Elysees New Yorgis.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Tennessee Williams, „Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo. Tallinn: Eesti Raamat, 1976


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
            
            
            
            
            
            
            
            
            
                            
Grupeerimata (1)

        
    



    
Sündmused (1)