Samuel Beckett (1906-1989)

Samuel Beckett sündis Dublini eeslinnas, anglo-iiri taustaga protestantlikus perekonnas. Aastatel 1923–27 õppis ta Dublini ülikoolis romaani keeli. 1928. aastal sai Beckettist inglise keele õpejõud École Normale Supérieure’is Pariisis. Seal kohtus ta teise eksiilis viibiva iirlase, kirjanik James Joyce’iga. 1930. aastal naases Beckett Iirimaale, kus ta asus Dublinis tööle prantsuse keele õppejõuna. Siiski loobus ta töökohast juba nelja semestri järel ja alustas 1931. aastal rännakuid Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias.

1937. aastal otsustas Beckett lõpuks paigale jääda Pariisi, kuhu ta neutraalse riigi kodanikuna võis edasi jääda ka pärast Saksa okupatsiooni algust. 1941. aastal ühines ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Kui tema kaasvõitlejad 1942. aastal arreteeriti, läks Beckett põranda alla ning teenis kuni sõja lõpuni leiba talutöölisena. 1945. aastal sai temast Punase Risti vabatahtlik tõlk sõjaväehaiglas Normandias. Pärast Pariisi naasmist anti Beckettile tema teeneste eest vastupanuliikumises Prantsuse kõrge sõjaväeline autasu Croix de Guerre.

Enne sõda oli Beckett kirjutanud võrdlemisi vähe. Tema varasete teoste hulgas oli olnud kaks esseed Joyce’i ja Prousti teemadel, 1934. aastal ilmunud romaan novellides „Pigem torked kui jalahoobid“ („More Pricks than Kicks“), mis rääkis rahutu Dublini intellektuaali elust, ning 1938. aastal ilmunud romaan „Murphy“ Londonis elavast iirlasest, kes põgeneb teda eesootava abielu eest ning leiab õnne töötades hullumajas sanitarina. Lisaks oli Beckett avaldanud kaks luulekogu (1930. ja 1935. aastal) ning alustanud 1930. aastate keskel veel ühte romaani, mis aga jäigi poolikuks. Et sõja-aastatel põranda all olles mõttekalt aega veeta kirjutas Beckett meditatiivse romaani pealkirjaga „Watt,“ mis avaldati 1953. aastal.

Oma tähtsaimad teosed kirjutas Beckett vahetult sõjale järgnevail aastatel. Nendeks olid teadvuse voolu tehnikas teostatud romaanitriloogia „Molloy“ (1951), „Malone sureb“ („Malone meurt,“ 1951) ja „L’innomable“ („Nimetamatu,“ 1953), eelkõige aga näidendid „Eleutheria“ ja „Godot’d oodates“ („Waiting for Godot,“ e. k. 1973, 2002).

Becketti tähelepanu kirjanikuna keskendus selleks ajaks inimeksistentsi sügavaimatele kihtidele. Teostes nagu „Godot’d oodates“ väljendub teravalt moodsa indiviidi eksistentsiaalne äng ning hüljatustunne, mis ei lase tal kunagi jõuda selgusele omaenda olemuses ja elu mõttes. Beckett püüab neid probleeme lahata võimalikult suure aususe ja halastamatusega; taandada kirjanduses ja näitelaval inimelu reaalsust selle vähima võimaliku nimetajani. Tulemuseks on vaatamata põhimõtteliselt traagilistest eeldustest lähtumisele omalaadne (tragi)koomilisus, mis saigi tuntuks absurdi teatri nime all.

1953. aasta jaanuaris esietendunud „Godot’d oodates“ tegi Becketti üleöö tuntuks. Järgnes tema kiire tõus maailmakuulsusele. Ka pärast oma viljakaimat perioodi 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate alguses jätkas Beckett kirjutamist. Oma hilisemates näidendites käsitles ta suuresti sarnaseid probleeme, ehkki veelgi minimalistlikumal ja kontsentreeritumal kujul.

Beckett elas kuni surmani Pariisis, kuid kirjutada eelistas väikeses majas Pariisi lähedal Marne’i jõe orus. Ta vältis võimalikult avalikkuse tähelepanu. Kui talle 1969. aastal anti Nobeli kirjandusauhind, võttis ta selle küll vastu, kuid keeldus sõitmast Stockholmi, et pidada traditsioonilist vastuvõtukõnet.

 

Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition

 

Kirjandust.

Samuel Beckett, „Godot’d oodates; Lõppmäng.“ Tõlkinud Aino Pärsimägi. Tallinn: Eesti Raamat, 1973

Samuel Beckett, „Õnnelikud päevad ja teisi näidendeid.“ Tõlkinud Ott Ojamaa ja Valdek Kruuspere. Tallinn: Perioodika, 1969

 

Mart Kuldkepp

Seotud materjal

Sündmused (1)