Ernest Hemingway (1899-1961)

                

            


                    
Ernest Miller Hemingway sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Kirjutama hakkas ta keskkoolis, kus paistis silma heade õpitulemustega. Samavõrra olulised olid tema jaoks perekonnaga Michigani järvede ääres veetud suved. 1917. aastal keskkooli lõpetanud, läks ta Kansas Citysse tööle ühe sealse ajalehe reporteriks.


Nõrga nägemise tõttu lükkas sõjavägi Hemingway mitu korda tagasi, kuni tal lõpuks õnnestus Punase Risti kiirabiauto juhina siiski Esimesse maailmasõtta minna. 1918. aasta juulis sai Hemingway Austria-Itaalia rindel haavata ning sattus Milanos haiglasse. Seal armus ta Punase Risti õesse Agnes von Kurowskisse, kes aga keeldus temaga abiellumast.


Koju naasnuna tegi Hemingway esmalt Chicagos juhutöid ning asus siis tööle Toronto Star’i väliskorrespondendina Prantsusmaal. Teiste Prantsusmaal elavate Ameerika kirjanike, eeskätt Ezra Poundi, Gertrude Steini ja F. Scott Fitzgeraldi toetusel avaldas ta 1924. aastal Pariisis oma esimese raamatu, novellikogu „Meie ajal“ („In Our Time,“ 1924). Suurema tunnustuse saavutas aga  1926. aastal ilmunud romaan „Ja päike tõuseb“ („And the Sun Also Rises,“ e. k. 1961, 1978, 2007), mis räägib rühma Esimese maailmasõja järgsesse „kadunud põlvkonda“ (Hemingway loodud mõiste) kuuluvate immigrantide sihitust elust Prantsusmaal ja Hispaanias. 


Suurema osa sõjajärgsetest aastatest veetis Hemingway Pariisis kirjutades. Samal ajal tegeles ta ka jahipidamise, spordi ja muude mehelike tegevusaladega. Oma reputatsiooni novellikirjanikuna kindlustas ta kogudega „Mehed ilma naisteta“ („Men without Women,“ 1927) ja „Võitja ei saa midagi“ („Winner Take Nothing,“ 1933, e. k. osaliselt 1965). Hemingway selle perioodi tuntuimaks teoseks oli osalt autobiograafiline romaan „Hüvasti, relvad!“ („A Farewell to Arms,“ 1929, e. k. 1955, 1983, 2008), mis sünge lüürilisusega käsitleb Esimeses maailmasõjas haavatasaanud sõduri armulugu oma raviõega.


Hemingway armastus Hispaania ja härjavõitluse vastu väljendus populaarteaduslikus teoses „Surm pärastlõunal“ („Death in the Afternoon,“ 1932). Sarnase käsitluse kirjutas ta ka safarijahist Aafrikas pealkirjaga „Aafrika haljad künkad“ („The Green Hills of Africa,“ 1935, e. k. 1963).


Hemingway käis sõjakorrespondendina korduvalt kodusõja-aegses Hispaanias ning kogus Prantsusmaal vabariiklaste toetuseks raha. 1938. aastal kirjutas ta näidendi „Viies kolonn“ („The Fifth Column“), mille tegevus toimub ümberpiiratud Madridis. Hemingway selleaegsete kogemuste peamiseks väljundiks oli aga romaan „Kellele lüüakse hingekella“ („For Whom the Bell Tolls,“ 1940, e. k. 1959, 1970, 1977), mida peetakse üheks tema parimaks teoseks. Raamat jutustab Ameerika vabatahtlikust Hispaania kodusõjas, kes on ühinenud natsionalistide tagalas tegutsevate geriljadega. Läbi peategelaste suhete teiste grupi liikmetega kujutab Hemingway nii Hispaania rahvuslikku karakterit kui kodusõja julmust ja ebainimlikkust. Pärast oma viimast reisi Hispaaniasse ostis Hemingway omale tagasihoidliku maavalduse Kuubal.


Alati sõjast huvituva kirjanikuna käis ta kajastamas ka Jaapani sissetungi Hiinasse. Teise maailmasõja ajal elas Hemingway reporterina Londonis. Ta võttis ajakirjanikuna osa nii liitlasvägede sissetungist Normandiasse 1944. aasta juunis, kui ka järgnevast Pariisi vabastamisest. Vaatamata sellele, et ta oli kõigest korrespondent, avaldas ta sõduritele muljet oma julguse ja asjatundlikkusega kõiges sõtta puutuvas.


Pärast sõda läks Hemingway tagasi koju Kuubale, kuid reisis laialdaselt ringi ka maailmas. 1953. aastal sai ta Pulitzeri auhinna oma jutustuse „Vanamees ja meri“ („Old Man and the Sea,“ 1952, e. k. 1957, 1985, 2007) eest, mis kujutab vana Kuuba kaluri heroilist võitlust gigantse kala kättesaamiseks. See auhind mängis olulist rolli ka Hemingwayle Nobeli kirjandusauhinna andmisel 1954. aastal.


1960. aastal oli Hemingway Fidel Castro revolutsiooni tõttu sunnitud Kuubalt lahkuma. Ta jäi elama Ketchumisse Idahos USAs, kus püüdis esialgu oma elu harjumuspäraselt jätkata kuid ebaõnnestus. Depressiooni tõttu sattus Hemingway kaks korda haiglasse, kus teda püüti ravida elektrišokkidega. Mõned päevad pärast tagasi koju Ketchumisse pöördumist lasi ta ennast maha.


Hemingway jättis endast maha hulga käsikirju, millest osa on postuumselt avaldatud; sh mälestuseraamat Pariisis veedetud aastatest pealkirjaga „Pidu sinus eneses“ („A Movable Feast,“ e. k. 1965, 1993). Vähemalt 1950. aastate lõpuni oli kirjanike seas äärmiselt mõjukas Hemingway sirgjooneline ja lakooniline stiil, mida oli püütud teadlikult vabastada kõikvõimalikest retoorilistest ja emotsionaalsetest ilustustest.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Ernest Hemingway, “Aafrika haljad künkad.“ Tõlkinud Juhan Lohk. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963


Ernest Hemingway, “Francis Macomberi üürike õnn: valitud jutud.“ Tõlkinud Juhan Lohk. Tallinn: Eesti Raamat, 1965


Ernest Hemingway, “Hüvasti, relvad!“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Pegasus, 2008


Ernest Hemingway, “Ja päike tõuseb.“ Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Pegasus, 2007


Ernest Hemingway, “Jutud I.“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Pegasus, 2007


Ernest Hemingway, “Kellel on ja kellel pole.“ Tõlkinud Mart Kangur. Tallinn: Kupar, 2001


Ernest Hemingway, “Kellele lüüakse hingekella.“ Tõlkinud Konstantin Simonov. Tallinn: Eesti Raamat, 1977


Ernest Hemingway, “Pidu sinus eneses.“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Kupar, 1993


Ernest Hemingway, “Vanamees ja meri.“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Pegasus, 2007


Valerie Hemingway, „Sõnnidega võidu. Minu aastad Hemingwaydega.“ Tõlkinud Karin Suursalu. Tallinn: Sinisukk, 2007


A. E. Hotchner, „Papa Hemingway: isiklikud mälestused.“ Tõlkinud Merike Mölder. Tallinn: Varrak, 2002


Boriss Gribanov, „Hemingway.“ [biograafiline romaan]. Tõlkinud Armand Tungal. Tallinn: Eesti Raamat, 1975


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)