Kogud
Vali koguPablo Neruda (1904-1973)
Pablo Neruda (tegelikult Neftalí Ricardo Reyes Basoalto) sündis Parrali linnakeses raudteetöölise pojana. Ema suri kuu aega pärast poja sündi. Kaks aastat hiljem kolis perekond teise Tšiili väikelinna Temucosse, kus isa uuesti abiellus.
Luuletusi hakkas Neruda kirjutama juba kümneaastaselt, kuid isa ei hinnanud tema kirjanduslikku tegevust. See on ka tõenäoliselt põhjuseks, miks ta võttis omale pseudonüümi Pablo Neruda (1946. aastal muutis ta selle oma ametlikuks nimeks).
Nerudat ärgitas kirjutama Temuco tütarlastekooli direktor Gabriela Mistral, kes ise sai 1945. aastal esimese ladina-ameeriklasena Nobeli kirjandusauhinna. 1920. aastal lõpetas Neruda keskkooli ja avaldas kohalikes ajalehtedes oma esimesed luuletused. 1921. aastal kolis ta Santiagosse, kus õppis prantsuse keele õpetajaks ning harrastas boheemlaslikku elustiili.
Neruda esimene luulekogu „Hämaruste raamat“ („Crepusculario,“ 1923) oli kirjutatud sümbolistlikus või õigemini hispaania modernismo-traditsioonis. Kohe sai suure edu osaliseks järgmine kogu „Kakskümmend armastusluuletust ja üks meeleheitest sündinud laul“ („Veinte poemas de amor y una canción desesperada,“ 1924). See on siiamaani üks Neruda populaarsemaid raamatuid.
Seega oli Nerudast juba 20-aastaselt ja kõigest kahe raamatu varal saanud üks Tšiili kuulsamaid luuletajaid. Kiiresti järgnesid veel kolm luulekogu: „Katse lõpmatu inimesega“ („Tentativa del hombre infinito,“ 1926), „Sõrmused“ („Anillos,“ 1926) ja „Entusiastlik linguheitja“ („El hondero entusiasta,“ 1933). Kuna luule ei tõotanud siiski stabiilset sissetulekut, sai Nerudast diplomaat: Tšiili aukonsul Rangoonis, Birmas ja hiljem Tseilonil ning Indoneesias.
Neil aastatel kirjutas ta oma järgmise raamatu „Residents Maal 1925–31“ („Residencia en la tierra,“ 1925–1931), kus ta hülgas „Kahekümnele armastusluuletusele“ omase kirgliku ja jõulise selguse omaenda isikupärase ja krüptilise poeetilise tehnika kasuks, mis oli vaba nii riimist kui tavapärasest sõnajärjest ning milles isiklik ja kollektiivne äng ühinesid sürrealistlikes apokalüptilistes nägemustes.
1932. aastal pöördus Neruda tagasi Tšiilisse ning 1933. aastal sai Tšiili konsuliks Buenos Aireses. Seal kohtus ta Hispaania luuletaja Federico García Lorcaga, kellest sai Neruda sõber. 1934. aastal hakkas Neruda konsuliks Barcelonas, kus kohtus Lorca sõpradega ning liikus sealsete radikaalsete ringkondade mõjul järjest lähemale kommunismile. 1935. aastal ilmus täiendatud, kaheköiteline väljaanne „Residentsist Maal,“ mille uuemas osas ta kaugenes esimese köite hermeetilisusest ning võttis omaks enam väljaspoole suunatud, aktuaalset ühiskonnakriitilist temaatikat paremini väljendava stiili.
Kui 1936. aastal algas Hispaania kodusõda ja Lorca natsionalistide poolt hukati, sai Nerudast aktiivne vabariiklaste toetaja. 1937. aastal ilmus tema poliitilise sisuga luule kogu „Hispaania minu südames“ („España en el corazón“). Samal aastal naases ta Tšiilisse, kus jätkas vabariiklastele toetuse kogumist. 1939. määrati Neruda erakorraliseks konsuliks Pariisis, kus ta organiseeris paljude sõja kaotamise järel Prantsusmaale põgenenud vabariiklaste emigeerumise Tšiilisse. 1940. aastal sai Nerudast konsul Mehhikos, kus ta alustas tööd oma pika ajaloolis-eepilise poeemiga „Üldine laul“ („Canto general,“ 1950), millest sai tema loomingu üks võtmeteoseid.
Ajal, kui Tšiili poliitiline kliima järjest enam paremale pöördus eelistas Neruda 1948. aastal riigist lahkuda. Eksiilis viibides külastas ta Nõukogude Liitu, Poolat, Ungarit ja Mehhikot.
1947. aastal ilmunud „Residentsi maal“ kolmas osa viis lõpule Neruda teekonna egotsentrilise ängi juurest varjamatu marksistliku ideologiseerituseni. Tema kommunistlikud vaated saavutasid veelgi krestomaatilisema kuju 1950. aastal ilmunud „Üldlaulus,“ mis eepilisel toonil räägib Lõuna-Ameerika loodusest ja ajaloost ning eeskätt vabadussõdadest Hispaania vastu – ja muuhulgas ülistab Jossif Stalinit.
1952. aastal võis Neruda Tšiilisse tagasi pöörduda. Selleks ajaks laialdast edu saavutanud kirjanikuna ei jäänud ta aga loorberitele puhkama, vaid asus välja töötama taaskord uut poeetilist stiili, mille väljundiks oli üks tema tuntumaid teoseid, 1954. aastal ilmunud „Elementide oodid“ („Odas elementales“). Selle lihtsad, täpsed ja humoorikad luuletused on Neruda enimlloetud tööde hulgas.
1958. aasta ja oma surma vahel 1973. aastal kirjutas ta veel 20 raamatut, millele lisaks 8 ilmus postuumselt. 1974. aastal avaldatud memuaarides „Tunnistan, et olen elanud“ („Confieso que he vivido,“ e. k. 1983) võttis ta kokku oma elu kirjaniku ja poliitikuna.
1969. aastal määras Tšiili vasakpoolne liider Salvador Allende Neruda saadikuks Prantsusmaale. Seal sai viimane 1971. aastal juba raskelt haigena teada, et talle on määratud Nobeli kirjandusauhind. Pärast Stockholmist tagasipöördumist Neruda tervislik seisund halvenes ning ta suri peaaegu samal ajal oma sõbra Salvadore Allendega, kes enesetapu parempoolse riigipöörde ajal.
Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition
Kirjandust:
Pablo Neruda, „Valik luuletusi.“ Tõlkinud Johannes Semper. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953
Pablo Neruda, „Kivid ja linnud.“ Tõlkinud Johannes Semper. Tallinn: Eesti Raamat, 1977
Pablo Neruda, „Tunnistan, et olen elanud.“ [mälestused]. Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
Mart Kuldkepp
Seotud materjal
Sündmused (1)