Antoine de Saint-Exupéry (1900-1944)

                

            


                    
Antoine de Saint-Exupéry oli pärit vaesunud aadlitaustaga perekonnast Lyonis. Tema kindlustusagendist isa suri, kui Saint-Exupéry oli alles neljaaastane. Oma varasemate kesiste õpitulemuste tõttu ei õnnestunud tal pääseda merekadeemiasse (École Navale) nagu ta oli soovinud. See-eest sooritas ta hiljem sõjaväeteenistuses olles 1922. aastal piloodieksami ning asus 1926. aastal tööle lennuposti laialikandjana Aafrika, Lõuna-Atlandi ja Lõuna-Ameerika piirkonnas. 1930. aastatel töötas ta peale selle veel testpiloodi, Air-France'i pressiesindaja ja ajakirjanikuna.


Saint-Exupéry kui kirjaniku jaoks oli tema lenduriamet heroilise eetose allikaks, mis raamis pea kogu tema kirjanduslikku loomingut. Saint-Exupéry esimene raamat „Lõuna postilennuk“ („Courrier-Sud,“ 1929, e. k. 2003) räägib oma lennupostipiloodist peategelase surmast lennuõnnetuse järel Rio de Oro kõrbes. Järgmine romaan „Öine lend“ („Vol de nuit,“ 1931, e. k. 1966) on pühendatud ajaloo esimestele regulaarlenduritele ning müstilistele kogemustele, mille osaliseks nad said oma ohtlikku tööd tehes. 1935. aastal tegi Saint-Exupéry ise koos oma navigaatoriga läbi tõsise lennuõnnetuse Sahara kõrbes. Neli päeva praktiliselt ilma vee ja toiduta olnud mehed pääsesid napilt surmast.


Vaatamata saadud vigastustele astus Saint-Exupéry 1939. aastal luurelendurina sõjaväkke. Samal aastal avaldatud raamatus „Inimeste maa“ („Terre des hommes,“ e. k. 1958, 1966, 2003) räägib ta lüüriliselt omaenda lennukogemustest ning kasutab lennukit inimeste solidaarsuse ja koostöö võrdkujuna. „Lahingulendur“ („Pilote de Guerre,“ 1942, e. k. 1966) on autobiograafiline meenutus hädaohtlikust luureülesandest 1940. aastal.


 Pärast Prantsusmaa kapituleerumist põgenes Saint-Exupéry USAsse. Ameerikas kirjutas ta poliitilise romaani „Kiri pantvangile“ („Lettre à un otage,“ 1943), mis kujutas endast palvet prantslastele kõigest hoolimata siiski ühtseks rahvaks jääda. Samal aastal ilmus tema täiskasvanutele mõeldud justkui-lasteraamat „Väike prints“ („Le Petit Prince,“ e. k. 1960, 1966, 1993, 2003), milles sisalduvad leebelt filosoofilised üleskutsed inimlikkusele ja hoolivusele on sellest teinud tänapäevani Saint-Exupéry kõige armastatuma teose.


1943. aastal ühines Saint-Exupéry USA õhujõududega. Põhja-Aafrikas luureülesande täitmise ajal tulistati ta alla. Saint-Exupéry lennuki säilmed leiti rannikulähedasest merest alles kuuskümmend aastat hiljem. Postuumselt ilmus 1948. aastal veel raamat pealkirjaga „Tsitadell“ („Citadelle,“ e. k. 2003) mis sisaldab Saint-Exupéry mõtisklusi eetilistel ja humaansetel teemadel.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


 


Antoine de Saint-Exupéry, „Lõuna postilennuk; Inimeste maa.“ Tõlkinud Merike Riives ja Maria Hange. Tallinn: Varrak, 2003


Antoine de Saint-Exupéry, „Sõnad kui taevatähed.“ Tõlkinud Liina Ootsing. Tallinn: Logos, 1999


Antoine de Saint-Exupéry, „Tsitadell.“ Tõlkinud Laine Hone. Tallinn: Eesti Raamat, 2003


Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints.“ Tõlkinud Ott Ojamaa. Tallinn: Tiritamm, 2003


Antoine de Saint-Exupéry, „Öine lend: jutustused“ [„Öine lend,“ „Inimeste maa,“ „Lahingulendur,“ „Väike prints“]. Tõlkinud Eha Vasara. Tallinn: Ühiselu, 1966


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)