Bertolt Brecht (1898-1956)

                

            


                    
Bertolt Brecht oli pärit Baierimaalt, kus ta elas kuni 1924. aastani. Aastatel 1917–21 õppis ta Müncheni ülikoolis arstiteadust ning 1918. aastal töötas lühikest aega sõjaväehaiglas. Sellest ajast pärineb tema esimene näidend („Baal,“ 1923), esimene luulekogu („Vagaraamat,“ „Die Hauspostille,“ 1927) ning esimene professionaalne lavastus („Edward II,“ 1924). Varasel loominguperioodil mõjutasid teda m. h. Wedekind, Rimbaud, Villon ja Kipling.


Aastatel 1924–33 viibis Brecht Berliinis, kus kirjutas koos helilooja Kurt Weilliga satiirilised ooperid „Kolmekrossiooper“ („Der Dreigroschenoper,“ 1928, e. k. 1963) ja „Mahagonny linna tõus ja langus“ („Aufstieg und Fall der Stadt Mahagonny,“ 1930), nagu ka rea didaktilisi draamateoseid, mida ta ise nimetas „Õppetükkideks“ (Lehr-stücke) ning mis olid mõeldud ettekandmiseks väljaspool tavapärast teatrikeskkonda. Neis töödes võib aimata esimesi sugemeid tema hiljem välja arendatud nn eepilisest teatrist.


Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel levis Saksamaal laialdaselt äärmusvasakpoolsus, kuna paljud olid pettunud sõjani viinud liberaalses maailmakorras. 1920. aastate lõpuks oli ka Brechtist saanud veendunud kommunist. Samuti oli tema sõprade hulgas mitmeid dadaistliku liikumise liikmeid, kes oma ikonoklastilise satiiri teel püüdsid lammutada petlikku keskklassi kunsti.


Hitleri võimuletuleku järel võeti Brechtilt tema kommunistlike vaadete pärast ära Saksa kodakondsus. 1933. aastal läks ta pagulusse. Esmalt viibis Brecht Skandinaavias, eeskätt Taanis (1933–41), ja seejärel USAs (1941–47). Neil aastatel kirjutas ta enamiku oma maailmakuulsatest luuletustest ja näidenditest. Esimesed on enamjaolt kättesaadavad kogus „Svendborgi luuletused“ („Svendborger Gedichte,“ 1941). Teistest on tuntumad Kolmekümneaastase sõja ainetel kirjutatud „Ema Courage ja tema lapsed“ („Mutter Courage und ihre Kinder,“ 1939), „Galilei elu“ („Leben des Galilei,“ 1938–39), sõja-eelsest Hiinast rääkiv mõistujutt „Hea inimene Sezuanist“ („Der gute Mensch von Sezuan,“ 1938–40), stiliseeritud Soome rahvatükk „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ („Herr Puntila und sein Knecht Matti,“ 1940–41, e. k. 1977), Hitleri võimuletõusu kujutav allegooria „Arturo Ui pidev tõusutee“ („Der Aufhaltsame Aufstieg des Arturo Ui,“ 1941, e. k. 1970) ja „Kaukaasia kriidiring“ („Der kaukasische Kreidekreis,“ 1944–1945), mis räägib lapse pärast ema ja kasvataja vahel tekkinud konfliktist. Paljud neist töödest põhinesid mingitel varasematel teostel või olid kirjutatud kellegagi koostöös. Brechtile oli kogu elu jooksul omane komme teiste saavutusi üksipäini enda nimele kirjutada.


USAst lahkus Brecht 1947. aastal, kui teda seal tema kommunistlike vaadete pärast taga kiusama hakati. 1949. aastal Zürichis avaldas ta oma kõige olulisema teatriteoreetilise töö pealkirjaga „Väike teatriorgan“ („Kleines Organon für das Theater,“ e. k. 1972), kus ta töötas välja oma eepilise teatri teooria. Tema kontseptsiooni aluseks oli mõte, et tõeliselt marksistlik draama ei peaks lähtuma mitte aristoteliaanlikust realismi-taotlusest, vaid pigem sellisest ettekandmissituatsioonist nagu on omane eepilisele luulele, mille publik ei usu enda ees toimuva tõelisusse. Brechti arvates oli pealtvaataja samastumine tegelasega (näiteks kuningas Leariga) kokkusobimatu Marxi õpetusega inimloomuse ajaloolisest muutlikkusest; pealtvaataja roll pidi olema hoopis kriitilise ja anga�eeritud kõrvalseisja oma. Brechti teatriteoorias on kesksel kohal mõiste „võõritusefekt“ (Verfremdungseffekt), mis tähistab vajadust pealtvaatajale iga hinna eest meelde tuletada, et ta jälgib kõigest teatrit, mitte ei kandu kuskile teise, eskapistlikusse maailma.


1949. aastal lõi Brecht Ida-Saksamaal oma teatritrupi nimega Berliner Ensemble ning jäi jäädavalt Ida-Berliini elama. Siiski jäi ta oma radikaalsete kunstiliste vaadete pärast idablokis kahtlusaluseks, nagu teda kommunismi pooldamise eest mõisteti hukka Läänes. Sellegipoolest õnnestus tal 1955. aastal triumfeerida Pariisi Théâtre des Nations’is ning samal aastal saada Stalini rahupreemia laureaadiks. Aasta pärast seda suri ta Ida-Berliinis südamerabandusse.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Jacques-Pierre Amette, „Brechti armuke.“ [Biograafiline romaan]. Tõlkinud Pille Kruus. Tallinn: Kunst, 2005


Bertolt Brecht, „Dialektika ülistus: luulet 1918–556.“ Tõlkinud August Sang. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963


Bertolt Brecht, „Kalendrijutud.“ Tõlkinud Helga Kross ja Jaan Kross. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1959


Bertolt Brecht, „Kolmekrossiooper.“ Tõlkinud Jaan Kross. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1963


Bertolt Brecht, „Luulet.“ Koostanud ja tõlkinud Märt Väljataga. Tallinn: Vagabund, 2007


Bertolt Brecht, „Mees on mees; Arturo Ui.“ Tõlkinud August Sang. Tallinn: Perioodika, 1970


Bertolt Brecht, „Näidendid.“ Tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Kersti Merilaas, August Sang, Debora Vaarandi. Tallinn: Eesti Raamat, 1977


Bertolt Brecht, „Pagulasvestlused.“ Tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Perioodika, 1967


Bertolt Brecht, „Vaseost: valik teatriteoreetilisi töid.“ Koostanud ja tõlkinud Evald Kampus; tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Eesti Raamat, 1972


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)