K. Lepik, Tagasitulek (1990)

                

            


                                    Minust ei jää maa peale ainult vihkamine. 

Surnud tõusevad haudadest 
ja kirikukell kumiseb. 

Madal kevad ja kõrge taevas 
                                    Väinjärve kohal. 

Kadunud metsas 
valu sõnajalgadest ring. 
Lapsemeelsena kergitan kuuskedele kübarat. 

Mets on varjudega läbi kasvanud. 
Varjud ei jõua kunagi pärale. 
Pikk valgus on pikast pimedusest pikem. 

Kadunud külade läheduses on laul ja tuul. 

Muld on igipüsiv, igipõline. 
Siberisse saadetud põllmehe rahulik samm 
lõhnab põldudel ikka veel. 

Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad 
löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks. 

Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. 

Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad 
isad ja emad. 

Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. 

Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine. 

(Kalju Lepik, Tagasitulek. - Sõnarine. eesti luule antoloogia. 3. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1993, lk 150)        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)