Vladimir Majakovski (1893-1930)

                

            


                    
  


Vladimir Vladimirovitš Majakovski sündis Gruusias, kus tema kasakast isa töötas metsavahina. Pärast isa surma kolis perekond 1906. aastal Moskvasse. 15-aastaselt ühines Majakovski Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga (VSDTP) ning viibis riigivastase tegevuse eest mitmeid kordi vangis. Luuletusi hakkaski ta kirjutama 1909. aastal üksikvangistuses viibides. Vabaks saades astus ta Moskva Kunstikooli, kus ühines Vene futuristliku liikumisega ning sai peatselt selle põhiliseks eestvedajaks.


1912. aastal avaldasid futuristid manifesti pealkirjaga „Kõrvakiil avaliku arvamuse pihta“ („???????? ????????????? ?????“), milles ilmusid ka mõned Majakovski luuletused. Juba sellal olid need nii vormi kui sisu poolest äärmiselt enesekindlad ja väljakutsuvad. 1913. aastal esitas ta Peterburis oma ühemehe-näitemängu pealkirjaga „Vladimir Majakovski“ („???????? ????o?????,“ e. k. 1983).


Aastatel 1914–1916 kirjutas Majakovski kaks pikemat poeemi: „Pilv pükstes“ („?????? ? ??????,“ e. k. 1930, 1981) ja „Selgrooflööt“ („??????-???????????,“ e. k. 1981). Mõlemad räägivad õnnetust armastusest ning väljendavad autori põhjalikku rahulolematust  ümbritseva maailmaga. Majakovski luule oli eelkõige loosunglik ja deklaratiivne, massidele suunatud. Ta püüdis luulet „depoetiseerida,“ kasutada selles tänavakeelt ning futuristlikke vormiuuendusi. 


Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Majakovski kogu südamega bolševike poolt. Väga populaarseks said tema luuletused „Ood revolutsioonile“ („??? ?????????,“ e. k. 1947, 1980) ja „Vasakule marss!“ („????? ???? (????????), “ e. k. 1947, 1980), mis omal eksalteeritud moel rääkisid uue maailma ehitamisest. Aastatel 1919–21 töötas ta Vene Riiklikus Telegraafiagentuuris (ROSTA) propagandaplakatite ja -karikatuuride joonistajana. 1919. aastal avaldas Majakovski oma esimese luulekogu „Vladimir Majakovski kogutud teosed“ („??? ?????????? ?????????? ??????????“). Lenini surma puhul 1924. aastal kirjutas ta 3000 värsirea pikkuse eleegia. Ühe vähese Nõukogude kirjanikuna, kellel oli lubatud vabalt reisida, käis ta alates 1925. aastast Euroopas, USAs, Mehhikos ja Kuubal ning jäädvustas oma reisimuljeid hulgas luuletustes ning satiirilistes sketšides.


Lisaks kirjutas Majakovski armastusluuletusi oma kirjastaja Osip Briki naisele Lilja Brikile. Kui Majakovski õnnetu suhe Lilja Brikiga oli lõppenud, armus ta 1928. aastal Pariisis olles emigranti Tatjana Jakovlevasse, kellega tahtis abielluda kuid sai korvi. Samal ajal ebaõnnestus Leningradis tema stalinlikku bürokraatiat kritiseeriva näidendi „Saun“ („????,“ e. k. 1968) lavaletoomine. Pettunud nii isiklikus kui avalikus elus sooritas Majakovski 1930. aastal Moskvas enesetapu.


Majakovski oli oma eluajal üks kõige dünaamilisemaid kujusid vene kirjanduses; temasse suhtuti nii suure imetluse kui teatava ettevaatusega. Majakovski reputatsioon paranes eeskätt pärast 1930. aastat, kui Stalin nimetas teda „Nõukogude epohhi kõige paremaks ja andekamaks poeediks.“ Pärast Stalini surma Majakovski maine kahvatus, kuid ta tõusis taas au sisse 1960. aastate demokraatlikult ja avangardistlikult meelestatud luuletajate seas.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Vladimir Majakovski, „Armastan: kolm poeemi.“ Tõlkinud Arvi Siig. Tallinn: Eesti Raamat, 1981


Vladimir Majakovski, „Ameerikast.“ Tõlkinud Feliks Kotta. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951


Vladimir Majakovski, „Lutikas; Saun: näidendid.“ Tõlkinud A. Sang, O. Samma, U. Laht. Tallinn: Eesti Raamat, 1968

Vladimir Majakovski, „Luuletusi ja poeeme.“ Tõlkinud Feliks Kotta, Uno Laht, August Sang. Tallinn: Eesti Raamat, 1980



Vladimir Majakovski, „Vladimir Majakovski: kahevaatuseline tragöödia proloogi ja epiloogiga.“ Tõlkinud Arvi Siig. Tallinn: Perioodika, 1983







Mart Kuldkepp








                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)