Mihhail Afanasjevitš Bulgakov sündis Ukrainas, Kiievis. Tema isa oli Kiievi Teoloogilise Seminari õppejõud. Hariduse sai Bulgakov Kiievi Gümnaasiumis, kus tal tekkis huvi Vene ja Euroopa kirjanduse vastu. Esimese maailmasõja puhkedes astus Bulgakov vabatahtlikuna Punase Risti teenistusse ning meditsiinist huvitununa lõpetas 1916. aastal Kiievi Ülikooli arstiteaduskonna. Vene kodusõjas võitles ta valgete poolel. 1919. aastal otsustas Bulgakov loobuda meditsiinist kirjanduse kasuks ning kolis 1921. aastal Moskvasse.
Bulgakovi esimene suurem teos oli romaan „Valge kaardivägi“ („????? ???????,“ 1925, e. k. 1987, 2005), mis kujutas realistlikult ja ilmse poolehoiuga grupi valgete ohvitseride tegevust Vene kodusõja ajal. Romaan sai otsemaid terava kriitika osaliseks, kuna seal puudus kommunistist positiivne kangelane. Bulgakov töötas „Valge kaardiväe“ ümber näidendiks „Turbinite päevad“ („??? ????????“), mida etendati 1926. aastal suure menuga, kuid keelati võimude poolt kiiresti ära.
1925. aastal avaldas ta satiirilis-fantastilise jutustuse pealkirjaga „Diaboliaad“ („??????????,“ e. k. 2004), samuti jutustuse „Koera süda“ („??????? ??????,“ e. k. 2004), mis oli terav satiir pseudoteaduse pihta. Tänu oma realismile ja huumorile olid Bulgakovi teosed lugejate seas väga populaarsed, kuid nende ilmne kriitika Nõukogude re�iimi pihta tekitas kirjanikule järjest enam probleeme. 1930. aastaks oli tal oma loomingu avaldamine põhimõtteliselt keelatud. Jossif Stalin lükkas tagasi Bulgakovi taotluse emigreeruda. Kuni surmani 1940. aastal kiusati teda igal võimalikul moel taga.
1932. aastal Moskva Kunstiteatris töötades kirjutas Bulgakov tragöödia Molière'i surmast pealkirjaga „Härra de Molière'i elu“ („????? ????????? ?? ???????,“ e. k. 1978), mis 1936. aastal lõpuks lavale jõudis ning juba seitsme etenduse järel muidugi ära keelati. 1930. aastatel kirjutas ta veel kaks meistriteost. Esimene neist oli lõpetamata autobiograafiline jutustus pealkirjaga „Teatriromaan“ („??????????? ?????,“ e. k. 1966, 1997), mis kujutab Moskva Kunstiteatri kulissidetagust elu ning sisaldab muuhulgas Konstantin Stanislavski pihta suunatud vihast satiiri. Teine, tänapäevani kuulsaim Bulgakovi teos, oli Gogolist inspireeritud fantastiline kelmiromaan „Meister ja Margarita“ („?????? ? ?????????,“ e. k. tsenseerimata tõlge 1995, 2007), mis kogu oma groteskse huumori kiuste tegeleb samas tundliku sümbolismi kaudu tõsiselt hea ja kurja filosoofiliste probleemidega. Romaanis on läbi põimunud kaks tegevusplaani: üks neist 1920. aastate Moskva ja teine Pontius Pilatiuse aegsel Juudamaa. Romaani peategelased on Saatana alter ego Woland, kes oma trikkidega tekitab Moskvas suure segaduse, ning temale vastanduv Meister, represseeritud kirjanik, kes pannakse hullumajja Jeesuse eluloo kirjutamise eest.
1940. aasta märtsis suri Mihhail Bulgakov Moskvas isalt päritud maksahaigusesse. „Meister ja Margarita“ avaldati Nõukogude Liidus alles aastatel 1967–68, sedagi põhjalikult tsenseeritud kujul.
Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition
Kirjandust:
Mihhail Bulgakov, „Diaboliaad: jutustus.“ Tõlkinud Enn Vetemaa ja Jana Reidla. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2004
Mihhail Bulgakov, „Härra de Molière'i elu.“ Tõlkinud A. Gross, O. Ojamaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1978
Mihhail Bulgakov, „Jutustused; Batum.“ Tõlkinud Veronika Einberg. Tallinn: Tänapäev, 2003
Mihhail Bulgakov, „Meister ja Margarita.“ Tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa. Tallinn: Varrak, 2007
Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova, „Meistri ja Margarita päevik.“ Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tallinn: Tänapäev, 2003
Mihhail Bulgakov, „Pühameeste sepitsused: jutustused, näidendid.“ Tõlkinud Edvin Hiedel, Maiga Varik, Jüri Ojamaa. Tallinn: Perioodika, 1993
Mihhail Bulgakov, „Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda: jutustused.“ Tõlkinud Edvin Hiedel ja Maiga Varik. Tallinn: Tänapäev, 2004
Mihhail Bulgakov, „Teatriromaan.“ Tõlkinud Vidrik Kivilo. Tallinn: Perioodika, 1997
Mihhail Bulgakov, „Valge kaardivägi.“ Tõlkinud Maiga Varik. Tallinn: Tänapäev, 2005
Mihhail Bulgakov, „Üheksa unenägu: näidendid: "Põgenemine", "Õndsus".“ Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tallinn: Perioodika, 2001
Mart Kuldkepp