Ludwig Wittgenstein (1889-1951)

                

            


                    
Ludwig Wittgenstein sündis Austrias, ühes Viini kõige mainekamatest perekondadest. Ehkki nii Wittgensteini isa kui ema perekonnad olid algselt olnud juudi päritolu, olid ta vanemad mõlemad üles kasvatatud kristlastena. Wittgensteinide kodu oli fin de siècle'i aegse Viini kultuurielu üks keskusi, mida regulaarselt külastas selleaegsete intellektuaalide ja kunstiinimeste kultuurikiht – Gustav Klimt, Sigmund Freud, Johannes Brahms, Gustav Mahler jt.


Noorpõlves mõjutas Wittgensteini tugevalt Austria juudi filosoofi Otto Weinigeri raamat „Sugu ja karakter“ („Geschlecht und Charakter,“ 1903). Weiniger väitis seal, et iga inimene koosneb mehelike ja naiselike substantside segust ning et ainult juudid erandina kehastavad arhetüüpset naiselikkust – erinevalt teistest inimestest olevat nad ilma iseseisva hinge ning oskuseta eristada head ja kurja. Ainus õige viis elada Weinigeri meelest oli aga just võimalikult mehelikult – püüeldes geniaalsusele. 23-aastasena enesetapu teinud Weinigerilt päris Wittgenstein teda kogu elu saatnud juhtmõtte püüelda oma juudi päritolu ja homoseksuaalsuse kiuste selle kättesaamatu geniaalsus-ideaali poole.


Esmalt huvitas Wittgensteini tehnoloogia ja inseneriasjandus. 1908. aastal läks ta Manchesteri õppima tollal moodsat eriala aeronautikat. Seal uut propellerit välja töötades hakkasid teda üha enam huvitama aga puhtalt matemaatilised probleemid. Filosoofide Bertrand Russelli ja Gottlob Frege matemaatika-alaste teoste lugemisega tekkis tal põhjaliku huvi matemaatika ja loogika filosoofia vastu. 1911. aastal hülgas ta aeronautika, viibis lühikest aega Saksamaal Gottlob Frege juures ning läks siis Cambridge'i ülikooli, et õppida Bertrand Russelli käe all. Wittgenstein asus Cambridge'is tööle sellise hooga, et juba aasta pärast teatas Russell, et tal pole talle enam midagi õpetada.


Seejärel siirdus Wittgenstein Norrasse, kus ühe fjordi kaldal omaehitatud onnis elades töötas ta välja oma tähendusteooria alused. Viimane põhines keelelise propositsiooni ja välise fakti loogilise vormi sarnasusel. Loogilist vormi ennast selle teooria järgi aga mõistagi sõnadega väljendada ei saanud, kuna vastasel juhul oleks tekkinud paradoks; seega oli kogu keel fundamentaalselt müstiline.


Esimese maailmasõja puhkemise ajal 1914. aasta suvel oli Wittgenstein parasjagu Austrias oma perekonna juures, kust ei saanud sõja tõttu Norrasse tagasi pöörduda. Selle asemel astus ta Austria sõjaväkke, lootes saada sõjast kogemusi, mille kaudu ta võiks läheneda veelgi läheneda  sellele geniaalsusele, mille poole ta püüdles. 1916. aastal Idarindel olles juhtuski Wittgensteiniga midagi, mille tulemusena tema filosoofia põhjalikult muutus. Kui varem oli ta loogikat eetikast, esteetikast ja religioonist lahus hoidnud, siis edapidi hakkas ta oma erinevatesse aladesse puutuvaid mõtteid kombineerima. Wittgenstein asus nimelt seisukohale, et ka religioon ja eetika on samamoodi „müstilised“ nagu loogika; et nendegi tõed on iseenesestmõistetavad ja sõnadega mitteväljendatavad.


Sõja lõpu poole lõpetas Wittgenstein lõpuks oma raamatu, mis hiljem avaldati pealkirjaga „Loogilis-filosoofiline traktaat („Logisch-Philosophische Abhandlung,“ hiljem ka „Tractatus Logico-Philosophicus,“ 1921, e. k. 1996). Seda teost alustab ta väitega, et on oma järgnevas töös lahendanud kõik filosoofia probleemid, kuid et kokkuvõttes pole sellel tähtsust, kuna needsamad probleemid on tähenduseta. Suurema osa raamatust võtab enda alla tema ülalkirjeldatud tähendusteooria, kuid lõppu on lisatud veel märkusi eetika, esteetika ja elu mõtte teemadel.


Olles arvamusel, et tal filosoofia kohta enamat öelda ei ole, asus Wittgenstein tööle hoopis algkooliõpetajana. Samal ajal pälvis „Tractatus“ tähelepanu nii Cambridge'i filosoofidelt kui ka Viinis asuvatelt loogilistelt positivistelt (hiljem tuntud kui nn Viini ring). Mõlemad võtsid Wittgensteiniga kontakti ja tõid ta kokkuvõttes filosoofia juurde tagasi.


1929. aastal asus Wittgenstein tööle lektorina Cambridge'is ning jätkas samal ajal kontakte Viini Ringiga. Peatselt hülgas ta oma loogilise vormi idee koos tähendusteooriaga ning asus edaspidi arvamusele, et teooriad on filosoofias üldse liigsed ja filosoofia peaks olema pigem tegevus, mille ülesanne on lahendada neid erinevaid keelelisi arusaamatusi, mille tulemusena filosoofia küsimuseasetused üldse on tekkinud. Keskne neist arusaamatustest oli Wittgensteini meelest vääreeldus, et igale propositsioonile vastab objekt tegelikkuses. Keel aga olevat hoopis arbitraarne ja multifunktsionaalne märgisüsteem, mille kohta ei saa rakendada ühtegi üldkehtivat tähendusteooriat. Näiteks selle kohta tõi ta erinevaid nn keelemänge, ehk sotsiaalseid olukordi, milles keelekasutus on ühest küljest väga tähtis ja teisest puhtalt situatsioonipõhine.Wittgenstein jõudis niimoodi arvamusele, et ka tema enda arusaam keelest „Tractatuses“ oli olnud liiga kitsas.


Viimased 20 aastat oma elust püüdis Wittgenstein neid mõtteid (ja teisi nendega seotuid) väljendada raamatu kujul, kuid ta ei jäänud saavutatud tulemusega kunagi piisavalt rahule. Tema hiline peateos pealkirjaga „Filosoofilised uurimused“ („Philosophische Untersuchungen,“ 1953 e. k. 2005) ilmus alles postuumselt.


Wittgenstein paistis kogu oma elu silma vastumeelsusega akadeemilise elu ja professionaalse filosoofia vastu. 1935. aastal mõtles ta tõsiselt Nõukogude Liitu kolimise peale, et asuda tööle kolhoosis. Teise maailmasõja ajal töötas ta esmalt haigla uksehoidjana ning seejärel meditsiinialaste uuringute assistendina. 1947. aastal loobus ta lõpuks professorikohast Cambridge'is ja läks Iirimaale üksindust otsima. 1949. aastal diagnoositi tal eesnäärmevähk, mida ta ei hakanud ravima, kuna ei tahtnud enam kauem elada. 1951. aastal Wittgenstein suri.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Ludwig Wittgenstein, „Loogilis-filosoofiline traktaat.“ Tõlkinud Jaan Kangilaski, Veiko Palge. Tartu: Ilmamaa, 1996


Ludwig Wittgenstein, „Filosoofilised uurimused.“ Tõlkinud Andres Luure. Tartu: Ilmamaa, 2005


Ludwig Wittgenstein, „Tõsikindlusest.“ Tõlkinud Andres Luure. Tartu: Ilmamaa, 2000


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)