Martin Heidegger (1889-1976)

                

            


                    
Martin Heidegger oli Saksa filosoof, üks tähtsamaid eksistentsialiste Lääne filosoofia ajaloos. Tema teedrajavad teosed ontoloogia ja metafüüsika alal määrasid suuresti kogu 20. sajandi kontinentaalse filosoofia arengu ning avaldasid suurt mõju ka mujal humanitaarias, sh kirjanduskriitikas,  psühholoogias ja teoloogias.


 


Köstri pojana tahtis Martin Heidegger esmalt saada vaimulikuks. 1909. aastal alustaski ta Freiburgi ülikoolis teoloogiaõpinguid, kuid juba kahe aasta pärast otsustas ümber filosoofia ja matemaatika kasuks. Tema filosoofiahuvi ulatus tagasi vähemalt 1907. aastasse, kui ta tegeles põhjalikult 19. sajandi Saksa filosoofi Franz Brentano uurimusega olemiskategooriatest Aristotelese filosoofias. Osalt Brentano ontoloogia mõjul jäi Heidegger kogu oma eluks seisukohale, et verbil „olema“ on teatav põhitähendus, mis on selle sõna erinevate kasutusviiside taga alati olemas.


Freiburgis õppis Heidegger neo-kantiaan Heinrich Rickerti ning juba sel ajal kuulsa fenomenoloogi Edmund Husserli käe all. Õpingute ajal võttis ta tihti sõna filosoofiasse tungiva psühhologismi vastu, mille kriitikana oli mõeldud ka tema doktoriväitekiri 1914. aastast. 1915. aastal hakkas Heidegger juba ise Freiburgi ülikoolis õpetama. Husserli kolleegina oodati temast eelkõige fenomenoloogilise traditsiooni jätkajat.


Oma esimese raamatu „Olemine ja aeg“ („Sein und Zeit,“ 1927) avaldas ta tötöades aastatel 1923–28 Marburgi ülikoolis filosoofiaprofessorina. Teos võeti lisaks saksa kultuuriruumile hästi vastu ka näiteks Prantsusmaal, kus see mõjutas m. h. Jean-Paul Sartre'i ning teisi hilisemaid Prantsuse eksistentsialiste. „Olemises ja ajas“ käsitles Heidegger küsimust, mida tähendab inimesel olla ning mida tähendab olemine inimese jaoks. Küsimus olemise olemusest oli Heideggeri meelest kõige fundamentaalsem üldse ning seega sügavam kui need, mida inimene võis kohata igapäevaelus või uurida loodusteaduste abil – olemist sai uurida ainult filosoofia, mis oli ühtlasi ka filoofia olemasolu õigustuseks. Tänu sellele raamatule sai Heideggerist juhtiv ateistlik eksistentsialistlik filosoof. „Olemisele ja ajale“ järgnes lühem raamat pealkirjaga „Mis on metafüüsika?“ („Was ist Metaphysik?,“ 1929), kus Heidegger esmakordselt kasutas inimese eksistentsi kirjeldamiseks kuulsat mõistet „kohalolu“ (Da-sein).


1930. aastatel tegi Heideggeri filosoofia läbi pöörde (viimane ongi filosoofiaajaloos tuntud kui Heideggeri Kehre ehk pööre), seda eeskätt suurema ettevaatlikkuse suunas. Kui varem oli ta enda esitatavatele küsimustele pakkunud üsna varmalt ka vastuseid, siis edaspidi rahuldus ta pigem küsimusepüstitustega. Kaks teemat, mis tema hilisemates töödes tihti esinevad on kunst ja tehnoloogia. Heideggeri tähtsamad hilisteosed on „Tõe olemusest („Vom Wesen der Wahrheit,“ 1930), „Kunstiteose algupära“ („Der Ursprung des Kunstwerkes,“ 1935, e. k. 2002) ja „Küsimus tehnikast“ („Die Frage nach der Technik,“ 1954).


Üks enimvaieldud aspekte Heideggeri elukäigu juures on tema suhe natsionaalsotsialismiga. Pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal hakati Freiburgi ülikoolile nagu teistelegi Saksa ülikoolidele avaldama survet ideologiseerumiseks ja juudi soost õppejõudude (k. a. Edmund Husserli) vallandamiseks. Kui Freiburgi ülikooli rektor seepeale protestiks oma ametipostist lahti ütles, valiti Heidegger tema järglaseks. Kuu aega hiljem sai Heideggerist NSDAP liige ning kuni 1934. aastani, mil temagi rektorikohast loobus, aitas ta igati kaasa Freiburgi ülikoolis natside poliitika ajamisele. Hitleri toetajaks jäi ta ka edapidi, ehkki mõnevõrra vähema entusiasmiga, kui aastatel 1933–34. Pärast sõja lõppu keelati tal denatsifitseerimisprogrammi raames ülikoolis õpetamine kuni 1950. aastani. Vaatamata sõprade ja lähedaste veenmisele keeldus Heidegger oma natsiminevikku avalikult hukka mõistmast.


Heideggeri filosoofia peamisteks mõjutajateks olid vanakreeka filosoofia – m. h. eelsokraatilised filosoofid –, aga ka 2. sajandi p Kr gnostikud, 19. sajandi eksistentsialistid Søren Kierkegaard ja Friedrich Wilhelm Nietzsche; hermeneutik Wilhelm Dilthey ning fenomenoloogia looja Edmund Husserl. Ise mõjutas Heidegger tohutult pea kogu 20. sajandi kontinentaalset filosoofiat, eeskätt eksistentsialistlikku ja fenomenoloogilist traditsiooni, aga ka poststrukturalismi (Derrida, Foucault).


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


F.D.E. Schleiermacher, Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger, Hans-Georg Gadamer, „Filosoofilise hermeneutika klassikat.“ Tõlkinud Andrus Tool. Tartu: Ilmamaa, 1997


Martin Heidegger, „Kunstiteose algupära.“ Tõlkinud Ülo Matjus. Tartu: Ilmamaa, 2002


Martin Heidegger, „Sissejuhatus metafüüsikasse.“ Tõlkinud Ülo Matjus. Tartu: Ilmamaa, 1996







 

Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)