Kogud
Vali koguMarcel Duchamp (1887-1968)
Marcel Duchamp oli Prantsuse avangardistlik kunstnik, kes oma nn. ready-made objektidega seadis esimesena kahtluse alla piirid kunstiteoste ja igapäevaste esemete vahel. Duchamp tegi koostööd nii dadaistide kui sürrealistidega. Hiljem on teda peetud esimeseks postmodernistiks, kuna kogu oma andekuse kiuste suhtus ta kunsti silmapaistva hooletuse ja mängulisusega.
Ehkki Marcel Duchampi isa oli notar, oli nende perekonnas tugev loominguline traditsioon ning kuuest õest-vennast neli said hiljem kunstnikeks. 1904. aastal läks Duchamp oma sünnilinnast Blainville'ist elama Pariisi, kus hakkas end elatama karikatuuride joonistamisega ning maalis vabal ajal pilte erinevates moodsates stiilides. Oma parimad varased tööd tegi ta fovistlikus stiilis, kui fovistlik liikumine ise oli juba mitu aastat varem lagunenud. Lõpuks näis Duchampile ja ta sõbrale Francis Picabiale, et isegi kubism on liialt süstemaatiline, staatiline ja igav ning nad mõlemad hakkasid lähenema tuliuutele avangardistlikele vooludele nagu futurism ja abstraktsionism.
Aastal 1912 esitas Duchamp näitusele oma maali „Trepist alla tulev akt nr. 2“, millel on üksteisega praktiliselt kohakuti paigutatud viis peaaegu ühevärvilist siluetti, mis moodustavadki trepist alla tuleva „akti.“ Duchampi pildil on inimkeha muutunud masinlikuks, kinemaatiliseks ja ebainimlikuks objektiks ning isegi juba kubismiga harjunud Pariisi kriitikutele oli Duchampi teos vastuvõetamatu. Aasta hiljem näidati sama tööd aga New Yorgis, kus seda saatis tohutu edu. Selle õnnestunud provokatsiooni järel lõpetas Duchamp 25-aastaselt maalimise.
Juba 1913. aastal alustas ta oma järgmist, taas igati pretsedenditut tööd pealkirjaga „Suur klaas“ ehk „Seitse poissmeest pruuti lahti riietamas.“ Selles, kahest klaasitahvlist koosnevas skulptuurses teoses loobus Duchamp täielikult sellest, mida ta nimetas võrkkesta-kunstiks ning ammutas oma inspiratsiooni pigem tööstusdisainist. Järgnevad kümme aastat töötaski Duchamp peaaegu kogu aeg „Suure klaasi“ kallal.
Tõeliselt revolutsiooniline kontseptsioon, millega ta lõpuks kunstiajalukku läks, oli aga nn ready-made, ehk suvaline objekt, mis on kunstniku signatuuriga tõstetud kunstiteose staatusse. Esimene neist oli tavaline jalgratta ratas pealkirjaga „Jalgratta ratas“ (1913). 1914. aastal järgnes „Apteek“ – graafiline leht talvemaastikust, millele Duchamp lisas kaks väikest rohupudelit.
1915. aastal kolis ta Ameerikasse, kus 1917. aastal New Yorgis elades pani näitusele välja oma kuulsaima ready-made'i, kellegi R. Mutt'i allkirjaga varustatud pissuaari pealkirjaga „Fontään.“ Samal ajal tekkisid tal sidemed dadaistliku liikumisega, millele oli samuti omane nihilistlik arusaam kunstist. 1919. aastal andsid tema kontaktid dadaga Duchampile idee järgmise tuntud ready-made'i jaoks. See oli „L. H. O. O. Q.,“ foto Leonardo da Vinci „Mona Lisast,“ mille Duchamp oli varustanud vuntside ja kitsehabemega. Niimoodi väljendus dadaistidele omane põlgus mineviku kunsti vastu.
Ehkki Duchamp üldiselt vältis kunstiringkondi ja pühendas enamiku oma ajast malemängule, hoidis ta 1950. aastate lõpuni kontakti sürrealistide liikumisega. Laiem tunnustus ja tähelepanu saabusid 1960. aasta paiku, kui uue põlvkonna Ameerika kunstnikud avastasid, et Duchamp oli juba peaaegu 40 aastat varem tegelenud samade kontseptuaalsete probleemidega, mis neid huvitasid.
Järgnesid suured Duchampi retrospektiivid ning Duchampi loaga tehtud koopiad tema ready-made objektidest jõudsid mitmetesse suurtesse moodsa kunsti muuseumidesse. Hiljem on Duchampi peetud lausa esimeseks postmodernistiks, seda eeskätt tema mängulise ja avatud suhtumise poolest kunsti.
Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition
Kirjandust:
Ruth Brandon, „Sürreaalsed elud: sürrealistid 1917-1945.“ Tõlkinud Eva Eensaar. Tallinn: Varrak, 2002
Seotud materjal
Sündmused (1)