David Herbert Lawrence (1885-1930)

David Herbert Lawrence'i isa oli praktiliselt kirjaoskamatu söekaevur, ema aga haritud ja vaga naisterahvas. Lawrence paistis juba noorena silma andekusega ning talle määrati stipendium Nottinghami keskkooli. Sealt lahkus ta 16-aastasena, et minna tööle tehasesse, kus teda seejärel tabas esimene kopsupõletikuhoog ning ta pidi tehasetööst loobuma. 1902. aastal sai Lawrence'ist abiõpetaja Eastwoodis ja algas sõprus Jessie Chambersiga. Aastatel 1906-1908 käis ta Nottinghamis ülikoolis, kust sai õpetaja kutsetunnistuse.

Kirjutama hakkas Lawrence Jesse Chambersi julgustusel 1905. aastal. Esimene novell ilmus kaks aastat hiljem kohalikus ajalehes. Lawrence'i varajaste lugude teemadeks olid kontrastid söekaevanduste ja Eastwoodi idüllilise maaelu vahel, kaevurite raske elu, tema vanemate vahel aset leidnud tülid jmt autobiograafiline materjal. Sel ajal alustas Lawrence ka oma esimese romaani „Valge paabulind“ („The White Peacock,“ 1911) kirjutamist.

1908. aastal läks Lawrence tööle õpetajaks Londoni eeslinna Croydoni. Samal ajal saatis Jessie Chambers mõned tema luuletused Ford Madox Hufferile (hiljem Ford Madox Ford), kes oli sellal mõjuka kirjandusajakirja English Review toimetaja. Tänu Fordile hakkas Review Lawrence'i loomingut avaldama ning tal avanes võimalus tutvuda teiste noorte kirjanikega nagu Ezra Pound. 1911. aastal jõudis trükki „Valge paabulind.“ Lawrence'i teine romaan „Üleastuja“ („The Trespasser,“ 1912) pälvis juba mõjuka toimetaja Edward Garnetti tähelepanu, kes kindlustas endale tema järgmise romaani „Pojad ja armastajad“ („Sons and Lovers,“ e. k. 1985) väljaandmisõigused.

Aastatel 1911-1912 tabas Lawrence'i järjekordne kopsupõletikuhoog ning ta otsustas edaspidi pühenduda üksnes kirjandusele. Armunud ühe oma Nottinghami õppejõu Saksa päritolu naisesse Frieda Weekleysse, põgenes ta koos temaga Euroopasse, kus lõpetas romaani „Pojad ja armastajad.“ See teos käsitleb ema ja poegade vahelisi suhteid ning seda iseloomustab taas Lawrence'i varasele loomingule omane autobiograafilisus. Romaani tegevus toimub Eastwoodis ning peategelase prototüübiks on ilmselgelt Lawrence ise.

Esimese maailmasõja ajal elasid 1914. aastal abiellunud Lawrence ja Frieda Inglismaa kolkas Cornwallis. Lawrence alustas seal ambitsioonikat provintsielu käsitlevat romaani, mis lõpuks jagunes kaheks osaks: romaanideks „Vikerkaar“ („The Rainbow“) ja „Armastavad naised“ („Women in Love“). Neist esimene keelati otsekohe ära kombelõtvuse tõttu ning teist ei avaldatud enne, kui 1920. aastal. Mõlemaid romaane seob sama tegevusliin: need kujutavad ühe perekonna liikmete elu läbi mitme aastakümne. Teoste põhiteemaks võib pidada küsimust sellest, millist sorti abielu ja armusuhted sobiksid moodsa elu tingimustega. Romaanide probleemistikus võib näha peegeldusi nii Lawrence'i enda tormilisest abielust, kui tema süvenevatest kahtlustest omaenda seksuaalse orientatsiooni suhtes.

Pärast Esimest maailmasõda asus Lawrence koos naisega elama Itaaliasse, kus kirjutas taaskord provintsielu ja armusuhteid käsitleva romaanitriloogia, mille viimane osa jäi poolikuks. 1921. aastal kolisid Lawrence'id Ameerika Ühendriikidesse, kus ta 1920. aastate alguses avaldas mitmeid aimeteoseid Ameerika kirjandusloost, Euroopa ajaloost ja psühhoanalüüsist.

1922. aastal Austraalias viibides kirjutas Lawrence kuue nädalaga romaani „Känguru“ („Kangaroo“), mis taaskord peegeldab tema sõjaaegseid kogemusi Cornwallis ning üldist pettumist ühiskonnas. Seejärel Mehhikosse kolinud, kirjutas Lawrence ambitsioonikat romaani pealkirjaga „Paljakskitkutud lohemadu („The Deplumed Serpent,“ 1926), mis käsitleb õhtumaise kultuuri allakäiku ning selle võimalikku taassündi religioonis. 1925. aastal diagnoositi Lawrence'il tuberkuloos.

1925. aastal läks ta tagasi Itaaliasse ning alustas seal romaani „Lady Chatterley armuke“ („Lady Chatterley's Lover,“ 1928, e. k. 1993, 2007), milles ta viimast korda pöördub tagasi Eastwoodi. Romaanis kujutatakse valehäbita, otsekohest armastust, mis ületab klassi- ja abielubarjääre. Oma aja kohta äärmiselt julge keelekasutusega romaan ilmus eraviisiliselt 1928. aastal, kuid ei jõudnud ingliskeelse avalikkuse ette enne, kui 1959. aastal Ameerikas ja 1960. aastal Suurbritannias, mil langetati vastavad kohtuotsused selle kohta, et kunstiliselt väärtuslike teoste tsenseerimine moraalsetel kaalutlustel on ebaseaduslik.

Surev Lawrence veetis oma viimased eluaastad Lõuna-Prantsusmaal. Tema maine kriitikute ja lugejate seas oli esmalt realistliku Inglise provintsielu ning moodsate psühhoanalüütiliste teemade kujutaja oma. Hilisemates töödes sai Lawrence'ist aga mõneti vastu oma tahtmist kirjandusliku seksuaalse vabanemise pioneer, kelle spontaansuse ja siira emotsionaalsusega kirjeldatud armustseenid on tänapäevani inspireerinud tohutul hulgal jäljendajaid.

 

Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition

 

Kirjandust:

D. H. Lawrence, „Armastavad naised.“ Tõlkinud Asta Blumenfeld. Tallinn, Eesti Raamat, 2002
D. H. Lawrence, „Kapteni nukk: jutustus.“ Tõlkinud Eva Luts. Tartu: Fantaasia, 2003
D. H. Lawrence, „Lady Chatterley armuke.“ Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Tänapäev, 2005

D. H. Lawrence, „Lepatriinu.“ Tõlkinud Aet Varik. Tallinn: Loomingu raamatukogu, 2000
D. H. Lawrence, „Mees, kes armastas saari: valimik lühijutte.“ Tõlkinud Aulis-Leif Erikson. Tallinn: Odamees, 2004
D. H. Lawrence, „Mees, kes suri.“ Tõlkinud Anne Lange. Tallinn: Loomingu raamatukogu 1998
D. H. Lawrence, „Neitsi ja mustlane: jutustus.“ Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Perioodika, 1987
D. H. Lawrence, „Vikerkaar.“ Tõlkinud Asta Blumenfeld. Tallinn: Eesti Raamat, 2000
D. H. Lawrence, „Pojad ja armastajad.“ Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2005
D. H. Lawrence, „Rebane: jutustus.“ Tõlkinud Eva Luts. Tartu: Fantaasia, 2004
D. H. Lawrence, „Preisi ohvitser: jutustused.“ Tõlkinud Margit Peenoja ja Liisa Pint. Tartu: Fantaasia, 2004

Mart Kuldkepp


Seotud materjal

Sündmused (1)