Virginia Woolf (neiupõlvenimega Virginia Stephen) sündis Londonis, viktoriaanlikus kodanlasperekonnas. Woolfi isa Leslie Stephen oli tuntud literaat, ema Julia Duckworth (Jackson) kuulus oma erakordse ilu ja ennastsalgavuse poolest. Perekonnal olid laialdased sidemed kunsti- ja kirjandusringkondades. Hilisemas elus suurt mõju avaldasid Woolfile aga eeskätt lapsena kogetud tragöödiad. 1895. aastal suri Woolfi ema, 1897. aastal poolõde Stella Duckworth, 1904. aastal isa ning 1906. aastal vend Thoby. Saadud vapustuste tulemusena kannatas Woolf kogu ülejäänud elu sagedaste depressioonihoogude all.
Perekonna riismed kolisid Bloomsbury linnaossa, kus nende majas hakkas koos käima noortest intellektuaalidest koosnev nn. Bloomsbury Group, millesse kuulusid m. h. kirjanduskriitik Clive Bell, biograaf Lytton Strachey ja majandusteadlane John Maynard Keynes. Ka Woolf võttis kogunemistest aktiivselt osa. Juba 1908. aastast hakkasid teda huvitama võimalused romaanivormi reformimiseks, eesmärgiks haarata paremini neid elu aspekte, mille viktoriaanlik maailmatunnetus oli kõrvale heitnud.
1912. aastal abiellus Woolf kirjanduskriitik Leonard Woolfiga. Tema esimeseks romaaniks sai „Merereis“ („Voyage Out“), mille tegelaste prototüübid pärinesid tema enda perekonna seast. Lõpetamata vormi (paljud põhjuslikud seosed jäävad lahti seletamata) ning unenäolise miljööga oli „Merereis“ esimene Woolfi tekst, milles ta hülgas 19. sajandi realistlismi konventsioonid.
1913. aastal tegi maniakaal-depressiivne Woolf enesetapukatse ning „Merereisi“ avaldamine lükkus edasi 1915. aastasse. 1917. aastal ostsid Woolfid trükipressi ja panid aluse kirjastusele nimega Hogarth Press, kus nad avaldasid nii omaenda teoseid kui muuhulgas näiteks ka T. S. Elioti „Ahermaa“ („The Waste Land“) esmaväljaande raamatuna (1924. aastal). Woolf ise avaldas enne 1925. aastat veel kaks romaani ning hulgaliselt lühemaid tekste, milles näitas end veendunud feministina.
Woolfi järgmine oluline romaan, „Proua Dalloway“ („Mrs. Dalloway“, 1925, e. k. 1998) kujutab kahe sarnaste motiivide kaudu seotud tegelase rännakuid Londoni tänavatel. Postimpressionistlikust maalikunstist inspireeritud „Proua Dalloway“ sündmustik leiab sarnaselt James Joyce'i romaaniga „Ulysses“ (1922) aset üheainsa päeva jooksul. Romaanis „Tuletorni juurde“ („To the Lighthouse“, 1927, e. k. 1983 ja 2005) püüdis Woolf ühendada romaani ja eleegia �anre. Sujuvalt arenevate tegevusliinide kasutamisest loobus ta seal kolmeosalise vinjettidest koosneva struktuuri kasuks, kus iga episood seisab tegevuse ühtsuse ja kirjandusliku stiili seisukohast omaette.
1928. aastal avaldas Woolf oma kõige ebakonventsionaalsemaks teoseks peetud romaani „Orlando: elulugu“ („Orlando: A Biography,“ e. k. 1997), mis on suuresti Woolfi reflektsioon oma suhtest armukese Vita Sackville-West'iga. „Orlandos“ seatakse kahtluse nii romaani�anri konventsioonid kui ka traditsioonilised soorollid. Kriitikat patriarhaalse ühiskonna vastu jätkas Woolf ka oma 1929. aastal avaldatud, feministliku mõtte ajaloo klassikaks saanud essees „Oma tuba“ („A Room of One's Own,“ e. k. 1994).
1931. aasta romaan „Lained“ („The Waves,“ e. k. 1999 ja 2008) oli oma vormilt Woolfi kõige eksperimentaalsem ja müstilisem teos. Poeetilised looduskirjeldused vahelduvad seal kuue tegelase sisemonoloogidega, kuni lõpuks kasvavad kokku üheks, eristamatuks vooks. Romaani ideeks näibki olevat kogu loodu olemuslik ühtsus ja eristamatus. Eeskätt romaanidega „Tuletorni juurde“ ja „Lained“ on Woolf saanud James Joyce'i ja William Faulkneri kõrval üheks kolmest nn. teadvuse voo tehnikat kasutanud suurest modernistlikust kirjanikust.
Teise maailmasõja algusaastatel depressioonis olles tundis Woolf, et tema loomingu hõlmavus ja anne on muutunud ebapiisavaks, et tulla toime kaasaegse maailma probleemidega. Sellest tulenev eneseusu kaotus muutis ta võimetuks kirjutama. 1941. aasta märtsis lõpetas Virginia Woolf oma elu enesetapuga.
Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition
Kirjandust:
Talvet, Jüri, „Maailmakirjandus: õpik keskkoolile. 2. osa, Romantismist postmodernismini.“ Tallinn: Koolibri, 1999
Virginia Woolf, „Esseed.“ Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. Tallinn: Hortus Litterarum Tallinn, 1997
Virginia Woolf, „Lained.“ Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Pegasus, 2008
Virginia Woolf, „Oma tuba.“ Tõlkinud Malle Talvet. Tallinn: Perioodika, 1994
Virginia Woolf, „Orlando: elulugu.“ Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Tänapäev, 2007
Virginia Woolf, „Proua Dalloway.“ Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Perioodika, 1998
Virginia Woolf, „Tuletorni juurde.“ Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. Tallinn: Perioodika 1983
Mart Kuldkepp