Pablo Picasso (1881-1973)

                

            


                    
  


Pablo Picasso (tegelikult Pablo Ruiz y Picasso) oli Hispaania päritolu maalikunstnik, skulptor ja graafik. Picasso oli 20. sajandi üks kõige kuulsamaid ja mõjukamaid kunstnikke. Kuulsaim on ta 20. sajandi alguses koos Georges Braque'iga loodud uue kunstivoolu –  kubismi – poolest.


Pablo Picasso erakordne joonistamisanne olevat ilmnenud juba kümneaastaselt, mil temast sai oma kunstnikust isa õpilane. Poja oskused ületasid aga peatselt isa omi, kes nägi poisis võimalust realiseerida omaenda kunagisi ambitsioone. 1895. aastal astus Picasso Barcelona kunstiakadeemiasse ning kaks aastat hiljem Madridi San Fernando Kuninglikku Kunstiakadeemiasse. Õppetööst enam veetles Picassot aga Madridi öö- ja seltskonnaelu. 1899. aastal jättis ta kooli pooleli ning pettis sedasi oma isa poolt talle pandud lootusi. Edaspidi hakkas Picasso üha enam kasutama oma emapoolset perekonnanime ning loobus Ruiz'ist lõpuks täiesti.


Aastal 1900 võeti üks tema töödest näitusele Pariisi, kuhu läks kaasa ka Picasso ise. Selle retke järel sai tema seni süngetes toonides looming ajutiselt uue, Toulouse-Lautrec'ist ja van Goghist mõjutatud kirka värvipaleti. Picasso parim sõber, kes oli temaga Pariisis kaasas olnud, sooritas mõni aeg pärast Hispaaniasse tagasipöördumist enesetapu. Saadud emotsionaalne raputus väljendus Picasso nn. Sinises perioodis aastatel 1901–1904, kui ta kasutas oma maalides peaaegu eranditult erinevaid sinise varjundeid.


Lõplikult kolis Picasso Pariisi 1904. aastal. Taas kajastusid tema loomingus isiklikud kogemused. Selle põhiaineseks said nüüd tema sõbrast luuletaja Guillaume Appollinaire'i mõjul Pariisi tänavaelu ja rändtsirkusemotiivid. Picasso tolleagsetele maalidele iseloomulike soojade pruunide ja punakate toonide tõttu tuntakse aastaid 1904–1906 tema loomingus nn. Roosa perioodina.


1906. aasta lõpupoole alustas Picasso tööd suuremõõtmelise maaliga „Avignoni neiud“ („Les Demoiselles d'Avignon“), mille nimi viitab bordellidele Barcelonas Avignoni tänaval. See oli Picasso teos, kus ta kujutas rõhutatult mitterealistlikke inimkehi. Kuulsad on „Neiude“ nägudes kasutatud Aafrika kunstist pärit primitivistlikud maskimotiivid.


1908. aastal hakkasid Picasso ja ta sõber Georges Braque inspireerituna El Greco'st ja Cézanne'ist katsetama uut stiili, mis kriitikutelt sai nimeks analüütiline kubism. Esialgu kiputi Picasso ja Braque'i ebakonventsionaalseid maale tõlgendama lihtsalt geomeetriliste kujunditena, kuid kunstnike enda meelest oli tegemist hoopis uut sorti realismiga, mis hülgas renessansist pärit perspektiivi- ja illusioonitraditsiooni. Näiteks püüdsid Picasso ja Braque näidata sama objekti korraga mitmest küljest ning sedaviisi vabaneda ühest, piiratud vaatenurgast. Puhast abstraktsionismi nad ei taodelnud.


Kubismile järgnes Picasso loomingus aastatel 1912–1914 nn. Sünteeriline periood, mil ta püüdis kunsti kujutuslaadi uuendamise kõrval kasutada lõuendi asemel ka uusi ja ebatavalisi alusmaterjale. Tulemuseks oli midagi maali ja skulptuuri vahepealset. 1910. aastate lõpus pöördus Picasso mõneks ajaks tagasi naturalistlikuma kujutuslaadi juurde ning 1920. aastatel sai teatavaid mõjutusi sürrealismist.


1930. aastatel kirjutas Picasso peamiselt luuletusi ning loobus mõneks ajaks kunstiga tegelemisest sootuks. Siiski pärineb 1930. aastate lõpust tema teine kuulsaim maal ülalmainitud „Avignoni neiude“ kõrval. Selleks on Hispaania kodusõjas puruks pommitatud Baski väikelinna järgi nimetatud „Guernica“, mis ekspressionistlikus vaimus kujutab ilmekalt sõjakoledusi.


Avalikkuse eest varjul tegeles Picasso ka skulptuuriga, mis sai üldteatavaks alles pärast tema surma. Skulptorina ongi Picasso reputatsioon peaaegu täiesti postuumne.


Aasta enne Teise maailmasõja lõppu tekitas Picasso Prantsusmaal skandaali, kui teatas astumisest Kommunistlikku parteisse. 1940. aastate lõpul elas ta Vahemere ääres ja tegeles põhiliselt keraamikaga. Kuulus on tema joonistatud rahutuvi 1949. aastast, mida kasutati Wroclawis peetud Maailma Rahukongressi plakatil.


Picasso elu lõpukümnenditeks oli tema ümber tekkinud legendaarne aura: Picasso näiliselt ammendamatu viljakus ja võime alati ajaga kaasas käia hämmastasid nii kriitikuid kui avalikkust laiemalt. Kuna Picasso tegeles oma elu jooksul niivõrd paljude erinevate kunstiliikidega, ning suutis pea kõigis neis saavutada silmapaistvaid tulemusi, siis vaevalt leidub 20. sajandi kunstnikku, keda Picasso ühel või teisel moel mõjutanud ei oleks.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Elke Linda Buchholz, „Pablo Picasso: elu ja looming.“ Tõlkinud Olavi Teppan. Tallinn: Koolibri, 2006


Francoise Gilot, „Elu Picassoga: kümme aastat armastust: Pablole.“ Tõlkinud Salme Lehiste, Kalju Uibo, Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Kunst, 1993


Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane, „20. sajandi kunst.“ Tallinn: Kunst, 1994 


Jaak Kangilaski. „Üldine kunstiajalugu.“ Tallinn: Kunst, 1998


Norbert Lynton. „Moodsa kunsti lugu.“ Tõlkinud Ulrika Ploom ja Tiina Randus. Tallinn: Avita, 2001


Marina Picasso. „Vanaisa.“ Kirjutatud koostöös Louis Valentiniga. Tõlkinud Anne Saul. Tallinn: Sinisukk, 2004


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)