Jossif Stalin (1878-1953)

                

            


                    
Jossif Vissarionovitš Stalin (tegelikult Jossif Vissarionovitš D�ugasvili) sündis eri allikate põhjal kas 1878. või 1879. aastal Gruusias, Gori linnas. Ta oli vaese kingsepa poeg. Stalin käis aastatel 1888–94 Gori vaimulikus koolis, kus õppis ära vene keele. Edasi läks ta õpima Tbilisi Teoloogilisse Seminari, kus innustus salaja Karl Marxist. Aastal 1900 ühines ta põrandaaluste vasakpoolsetega. Pärast vimaste lagunemist menševike ja bolševike tiivaks, ühines Stalin viimastega ning korraldas nende koosseisus Koba varjunime all mitmeid terroristlikke aktsioone. Seetõttu oli ta mitmel korral asumisel, kuid määratud karistuste leebus ning lihtsus, millega ta mitmel korral põgenes, on hiljem põhjustanud kuulujutte, et Stalin võis olla Vene salapolitsei agent.


Juba 1912.  a. oli Stalin võetud partei kõige esimese keskkomitee liikmeks. Selleks ajaks oli ta võtnud omale juba ka uue nime, Stalin, mis tuleb venekeelsest sõnast stal („teras“). Stalin mängis tähtsat rolli bolševike võimuletulekus 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonis (ehkki vähemal määral, kui tema hilisem rivaal Trotski) ning oli seejärel bolševistlike valitsuses mitmel tähtsal ametipostil. Tema tõus partei peasekretäriks 1922. aastal (ta jäi selleks oma surmani) sai vundamendiks, millele ta ehitas üles oma totalitaarse valitsussüsteemi.


Stalini valitsuse ajal, eriti alates 1930. aastate algusest, viidi Nõukogude Liidus läbi ulatuslik industrialiseerimine; infrastruktuuri ja armee moderniseerimine ning sundkollektiviseerimine põllumajanduses. Neid protsesse hoiti kontrolli all julgeolekuorganite läbi viidud ulatusliku terrori abil, milles hukkus miljoneid inimesi. Stalini ajal võttis Nõukogude Liit osa Teisest maailmasõjast (Nõukogude traditsioonis „Suur Isamaasõda,“ 1941–45), mille tulemusena tekkis Ida-Euroopasse pärast sõda Nõukogude satelliitriikide (nn rahvademokraatiate) vöönd, millesse kuulusid Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia jt ning laienes ka Nõukogude Liidu enda territoorium, eeskätt Karjala ja kolme Balti riigi arvelt.


Kehtestanud Nõukogude Liidus totalitaarse ühiskonnakorra õnnestus Stalinil hävitada viimasedki riismed isikuvabadustest ja praktiliselt ka eraomandist. Kõige selle hinnaga loodi aga tohutu sõjalis-tööstuslik kompleks, tänu millele Nõukogude Liit jõudis Teise maailmasõja järel aatomi- ja hiljem kosmoseajastusse.


Stalini surmale 1953. aastal järgnes Nõukogude juhtkonna seas võimuvõitlus, millest võitjana tuli välja Nikita Hruštšov. Temaga sai Nõukogude ajaloos alguse suhteliselt liberaalsem, „sulaks“ kutsutud ajastu. Hruštšov mõistis NLKP kongressil hukka Stalinile osaks saanud isikukultuse, hoidus aga tema pärandi sisulisemast ümberhindamisest. Siiamaani varjutavad Stalini biograafiat tema eluajal ja hiljemgi loodud ning propageeritud müüdid.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Martin Amis, „Koba kohutav: naer ja kakskümmend miljonit.“ Tõlkinud Jaanus Õunapuu. Tallinn: Olion, 2004


Richard Overy, „Diktaatorid : Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa.“ Tõlkinud Marek Laane. Tallinn: Varrak, 2007


Edvard Radzinski, „Stalin.“ Tõlkinud Margus Leemets. Tallinn: Varrak, 2000


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal



Veebiviited (1)





    
Sündmused (1)