Henri Matisse (1869-1954)

                

            


                    
Matisse õppis algselt õigusteadust ja töötas seejärel Saint-Quentini linnakeses advokaadibüroos kirjutajana. Maalima hakkas ta alles 20-aastaselt ja sedagi suuresti juhuse läbi. 1891. aastal loobus ta oma senisest töökohast ning läks elama Pariisi, et saada elukutseliseks kunstnikuks. Esialgu ei olnud Matisse'i maitse kaugeltki mitte avangardistlik ning tema varaseimad Pariisis maalitud tööd olid 17. sajandi Madalmaade stiilis, millest olid eestkuju võtnud prantsuse 1850. aastate realistid. 1892. aastast 1899. aastani võttis ta tunde Gustave Moreau juures Pariisi Kaunite Kunstide Koolis (École des Beaux-Arts).


1896. aastal esines Matisse näitusel nelja oma maaliga, millest üks („Lugev naine“, 1894) osteti ära riigivõimude poolt. Samal ajal võeti Matisse Rahvusliku Kaunite Kunstide Ühingu (Salon de la Société  Nationale des Beaux-Arts) liikmeks, mis andis talle kunstnikuna juurde tublisti enesekindlust. 1897. a. astus Matisse olulise sammu stilistilise vabanemise suunas oma ebatavalise värvivalikuga maaliga „Õhtusöögilaud“ („La  Desserte“), mille eksponeerimine Salon-is tekitas väikese skandaali. Järgnevatel aastatel mõjutasid teda enim siiski neo-impressionistid ehk pointillistid (eeskätt nende liider Paul Signac), samuti Cézanne ja van Gogh. 1899. aastal lõpetas Matisse oma tegevuse Salon'is ning hakkas esmakordselt koguma tuntust moodsa kunstiga tegelevates ringkondades. Laiem tunnustus jäi esialgu siiski tulemata. Matisse'i esimene isikunäitus leidis aset alles 1904. aastal.


Sellest, mida Matisse hiljem nimetas „pointillismi türanniaks“, vabanes ta lõpuks 1905. aasta suvel. Pointillismile eripäraseid väikeseid, hoolikalt paigutatud värvilaike, mis pidid andma edasi realistlikku valgust, hakkasid tema loomingus nüüdsest asendama hoogsad pintslitõmbed ja julge värvikasutus. Uues stiilis maale „Avatud aken“ ja „Naine kübaraga“ (portree tema naisest) eksponeeriti samal sügisel Pariisis. Samal näitusel olid väljas ka mõnede teiste jõuliste värvidega eksperimenteerinud kunstinke tööd. Üks näituse kriitikutest iseloomustas noori kunstnikke nimetusega „les fauves“ („metsikud elajad“). Nii oligi sündinud fovism, 20. sajandi esimene tunnustatud modernistlik kunstivool, mille liidrina Matisse tuntuks sai.


Foovide rühmitus oli liiga ebastabiilne, et pikemaks püsima jääda, ning selle liikmed liikusid vastavalt oma huvialadele peatselt edasi ekspressionismi, kubismi jt tekkivate voolude suunas. Matisse, kes jäi truuks oma kiindumusele puhastesse värvidesse ja stiliseeritud kontuuridesse sai 1905. aasta näitusele järgnevatel aastatel kiiresti maailmakuulsaks. Oma elu lõpuni paistis ta silma viljakuse ja huvi poolest hilisemagi avangardi vastu.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane, „20. sajandi kunst.“ Tallinn: Kunst, 1994 


Jaak Kangilaski. „Üldine kunstiajalugu.“ Tallinn: Kunst, 1998


Norbert Lynton. „Moodsa kunsti lugu.“ Tõlkinud Ulrika Ploom ja Tiina Randus. Tallinn: Avita, 2001


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)