Friedrich Wilhelm Nietzsche (1844-1900)

                

            


                    
  


Friedrich Wilhelm Nietzsche sündis Preisimaal Röckenis, mis tänapäeva Saksa Liitvabariigis jääb Sachsen-Anhalti liidumaale. Tema vanemad olid veendunud luterlased. 1858. aastal määrati Nietzschele stipendium ühte selleaegsesse juhtivasse protestantlikku internaatkooli, kus ta sai suurepärase klassikalise hariduse. 1864. aastal läks ta õppima Bonni ülikooli ning aasta hiljem edasi Leipzigisse, kus temast sai kuulsa klassikalise filoloogi Friedrich Wilhelm Ritschli õpilane. Seal avastas ta enda jaoks Arthur Schopenhaueri filosoofia ning tutvus helilooja Richard Wagneriga. 1869. aastal sai Nietzsche Ritschli soovitusel Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professori kohale Šveitsis. Ta võttis vabatahtliku sanitarina osa Prantsuse-Preisi sõjast ning pidi sealt saadud haiguse tõttu juba 1871. aastal loobuma õppetööst ülikoolis.


1872. aastal avaldas Nietzschele oma esimese raamatu „Tragöödia sünd muusika vaimust“ („Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik“), mis oli juba pigem filosoofilis-spekulatiivne kui ajaloolis-filoloogiline teos. Oma raamatus räägib ta Vana-Kreeka tragöödiast, mis olevat tekkinud nn. apolloonilise ja dionüüsilise elemendi ühendusest ning lakanud lõpuks olemast sokraatilise ratsionalismi ja optimismi tekkega. Raamatu viimases osas kiidab ta Wagnerit, kelle ooperites olevat tragöödia uuesti sündinud.


1875. aasta paiku kutsuti Nietzschet ka Tartu Ülikooli õppejõuks. 1878. aastal ilmus temalt kultuurikriitiline teos „Inimlik-üliinimlik“ („Menschliches, Allzumenschliches“), mis on kirjutatud aforismides, nagu Nietzchele hiljemgi kombeks oli. 1879. aastal loobus ta oma professorikohast ning talle määrati Šveitsi valitsuse poolt väike pension. Aastatel 1879–89 elas Nietzsche erinevates Šveitsi pansionaatides, tema haigus süvenes ning ta jäi pikkamööda poolpimedaks. Aastatel 1883–85 avaldas ta neljas osas oma peateoseks peetud piibellikult apokalüptilise, üliinimese saabumist kuulutava raamatu „Nõnda kõneles Zarathustra“ („Also sprach Zarathustra“; e. k. 1932, 1993, 2006), mis jäi avalikkuse poolt esialgu tähelepanuta. Nietzche püüdis oma mõtteid esitada ka kergestimõistetavamas vormis raamatutes nagu „Sealpool head ja kurja“ („Jenseits von Gut und Böse, 1886) ja „Moraali genealoogiast“ („Zur Genealogie der Moral“, 1887), kuid tähelepanuta jäid needki. Eriti produktiivne oli Nietzche 1888. aastal, mis oli ka tema viimane aasta selge mõistuse juures olla. Siis kirjutas ta viis raamatut (sh „Antikristus“ (e. k. 1919 ja 2002) ja „Ecce Homo“ (e. k. 1996) Enamik neist ilmusid tema elu viimase 11 aasta jooksul, mil ta kannatas raske vaimuhaiguse all ja oli võimetu välismaailmaga suhtlema.


Selles, et Nietzchet tihti seostatakse Saksa marurahvusluse ja hilisema natsionaalsotsialismiga on süüdi peaasjalikult tema õde Elisabeth, kes koostas tema järelejäänud märkmeteist kaheköitelise teose „Võimutahe“ („Der Wille zur Macht“), milles püüdis Nietzche mõtteid igati vastavas suunas tõlgendada.







Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition







Kirjandust:


Joachim Köhler. „Friedrich Nietzsche ja Cosima Wagner: alistumise kool.“ Tõlkinud Toomas Huik. Tallinn: ER, 1997


Friedrich Nietzche, „Antikristus: kristluse needmine.“ Tõlkinud Tiiu Mikenberg. Tartu: Zeus, 2002


Friedrich Nietzche, „Ecce homo: kuidas saadakse selleks, mis ollakse.“ Tõlkinud Jaan Undusk. Tallinn: Vagabund, 1996


Friedrich Nietzche, „Nõnda kõneles Zarathustra: raamat kõigile ja ei kellelegi.“ Tõlkinud J. Palla, redigeerinud Johannes Semper. Tallinn: Olion, 2006


Stefan Zweig, „Friedrich Nietzsche.“ Tõlkinud Airis Erme. Tallinn: Athena, 1998


Joachim Köhler, „Nietzsche viimne unenägu.“ (biograafiline romaan Nietzsche elu lõpuaastatest). Tõlkinud Tiina Aro. Tallinn: ER, 2001


 


Mart Kuldkepp






                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)