Jaan Tõnisson (1868-1941)

Ajakirjanik, õigusteadlane ja riigitegelane Jaan Tõnisson sündis 10. detsembril (uue kalendri järgi 22. detsembril) 1868 Viljandi vallas. Aastatel 1878–1886 õppis Tõnisson Tusti külakoolis, 1888 lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi ning 1892 sai Tartu (Jurjevi) ülikooli õigusteaduskonnast cand. jur. kraadi. Ülikooliaastatel liitus Tõnisson Eesti Üliõpilaste Seltsiga (oli aastatel 1891–1892 seltsi esimees) ning astus Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Aastatel 1892–1894 töötas K. A. Hermanni Postimehe toimetuses, kuni sai 1894 Venemaal erialast tööd Orelli linna ringkonnakohtus. 1896 saatis Postimehe väljaandmisest väsinud Hermann Tõnissonile kirja, milles lehte müüa pakkus. Vältimaks Eesti ainsa päevalehe sattumist ärimeeste, venestuse pooldajate või pahempoolsete haritlaste kätte, otsustaski Tõnisson koos Oskar Kallase ja Karl Koppeliga pakkumise vastu võtta. Tõnissoni toetas Villem Reiman, rahvuslikult meelestatud haritlased lootsid lehe uutelt väljaandjatelt rahvavalgustuslikule tegevusele suurt toetust. Ajalehe juurde hakkasid kuuluma ka trükikoda ja raamatukauplus.

Ühiskondlikult aktiivne Tõnisson oli 1890. aastate keskpaiku alanud nn Tartu renessansi liidreid. Liikumise eesmärk oli ergutada eestlaste ühistegevust ja propageerida eesti keele avalikku kasutust turgudel, tänavatel jm. Samasugune oli Postimehe hoiak: Tõnisson rõhutas, et eestlased on teiste rahvustega võrdväärsed, ning sisendas lugejatele, et enese eest tuleb ise seista. Tõnisson, kelle ülim eesmärk oli töötada rahva eneseteostuse ja demokraatliku eneseteostuse nimel, kujunes kiirelt eestlaste rahvusliku liikumise juhiks. Tema rahvuslikust tegevusest ärritatud sakslased hakkasid teda hüüdma Nuustaku hertsogiks – ühtlasi illustreeris see hüüdnimi Tõnissoni silmatorkavalt härrasmehelikke maneere. Eestlaste seas kutsuti Tõnissoni Koodi-Jaaniks ja Vanaks Jaaniks.

Tõnisson oli aastatel 1898–1918 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ning tema algatusel asutati Tartus 1902 Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, mida võib pidada esimeseks eesti pangaks. 1902. aastal pääsesid Tõnissoni organiseeritud Eesti Komitee valimisnimekirja esindajad (sh Tõnisson ise) Tartu volikokku, kus eestlastel ei olnud esindust olnud 1870. aastast saadik. 1906 valiti Tõnisson koos Oskar Rütliga Liivimaa talupoegade saadikuna tsaaririigi I Riigiduumasse, kus ta seisis siinsetele kubermangudele autonoomia saavutamise eest. Vastavalt Tõnissoni tegevusele muutus ka tema Postimees aina poliitilisemaks. 1906. aastal kirjutas Tõnisson alla Viiburi üleskutsele (protest I Vene Riigiduuma laialisaatmise vastu), mille eest ta 1908. aastal peaaegu kolm kuud Tartu vanglas karistust kandis. 1905. aastast juhtis Tõnisson Eesti Rahvameelset Eduerakonda, mis nimetati 1917. aastal Eesti Demokratliseks Erakonnaks, ühtlasi kasutas ta oma erakondade majandamiseks Postimehe finantse. Võimud on Postimeest korduvalt kinni pannud, hävitanud numbreid, arreteerinud toimetajaid, kuid lugejate seas olid Tõnissoni seisukohad hinnas ja lehe teateid peeti usaldusväärseks. Kui Hermanni-aegsel Postimehel oli 1897. aastal vaid 600 tellijat, siis Esimese maailmasõja ärevail aastail oli päevalehe kogutiraa� kuni 25 000 eksemplari. (Tiraa�i ei saadud suurendada, kuna valitses paberipuudus.)

Ka Eesti Vabariigi loomisel on Tõnissoni roll olnud märkimisväärne: ta kuulus 1917. aastal Eestimaa Kubermangu Ajutisse Maanõukokku ja Eesti Asutavasse Kogusse, juhtis loodava Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni (1917–1918). Tõnisson on olnud valitsuses portfellita minister (1918–1919) ja peaminister (1919–1920). 1920. aastal omistati Tõnissonile tsiviilteenete eest Vabadusristi III liigi esimene järk. Aastatel 1930–1932 kuulus Tõnisson valitsusse välisministrina. Lisaks on Tõnisson olnud I–VI Riigikogu liige (1920–1934, 1938–1940), riigikogu esimees (1923–1925 ja 1932–1933) ja riigivanem (1927–1928 ja 1933). Eesti Vabariigi ajal juhtis ta Eesti Rahvaerakonda (1919–1932) ja Rahvuslikku Keskerakonda (1932–1935). Postimehest sai neil aastail Tõnissoni erakondade leht.

Ajakirjanik Tõnissoni Postimees sattus korduvalt konflikti teiste lehtedega. Nii on tuntud aatelise Postimehe vastasseis näiteks Ado Grenzsteini Olevikuga 1890. aastate teisel poolel, Oleviku ringi kuulunud Peeter Speegi sotsialistliku Uudistega ning eriarvamused Konstantin Pätsi Tallinnas ilmuva Teatajaga. Suurimaks konkurendiks kujunes Postimehele ilmselt Tallinnas alates 1905. aastast ilmuv Päevaleht. 1930. aastatel sattus Tõnisson vastuollu president K. Pätsi üha autoritaarsema valitsusega, kuni ta 1935. aastal poliitilistel põhjustel Postimehe peatoimetaja kohalt kõrvaldati.

Aastakümnetevältel töötas Jaan Tõnissoni juhitud Postimehe toimetuses ja kirjutas ajalehele kaastöid palju nimekaid eesti kirjanikke ja ühiskonnategelasi: Anton Jürgenstein, Oskar Kallas, Karl Prants, Peeter Põld, Karl Eduard Sööt, Karl August Hindrey, Hugo Raudsepp, Henrik Visnapuu, Johannes Aavik, August Gailit, Rasmus Kangro-Pool, Friedebert Tuglas, August Alle, Albert Kivikas,Jaan Lattik, Richard Roht, Oskar Luts, Jaan Kärner, Johannes Semper, Jaan Jõgever, Heinrich Laretei, Eduard Vilde, Hans Pöögelmann jt. Paljud neist lahkusid Postimehest. Mõnegi toimetuse liikme mälestuste põhjal oli Tõnisson võimukas, äkiline ja rahaasjades korratu peatoimetaja, samavõrd aga ka iseendagi suhtes järeleandmisi tegemata aateline, põhimõttekindel, ajalehetöös väsimatu ning helde noorte toetust vajavate intellektuaalide suhtes.

Aastatel 1935–1939 töötas Tõnisson Tartu ülikoolis ühistegevuse professorina. Tõnissoni sulest on ilmunud raamatud "Ühistegevuse alalt" (1935), „Ühiskond ja võitlus alkoholi vastu“ (1935) ja loengute kokkuvõtteid sisaldav "Ühistegevuse üldkursus" I–II (1936).

Alates Teise maailmasõja puhkemisest püüdis Tõnisson olukorda Eesti kasuks pöörata. Ähvardava Hitleri-Saksamaa ohu tõttu kohtus ta korduvalt vene agentidega (ilmselt teadmata, et tegemist oli spioonidega), aga otsis Eesti riigile toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Tõnissoni välispoliitiline seisukoht oli, et Venemaa ja Saksamaa mõjuväljas on võimalik riiklikult iseseisvaks jääda ainult seni, kuni Vene-Saksa vastasseis püsib. Arvatavasti toetas Tõnissoni välispoliitilist tegevust esialgu ka K. Pätsi valitsus, kuni oktoobris 1939 sõlmiti Eesti ja NSV Liidu vahel Baaside leping. Peale Talvesõja algust Soomes (november 1939) pettus Tõnisson Nõukogude Liidus. Kui NSV Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, astus Tõnisson demokraatia eest välja, püüdes juulikuus toimuvateks Riigikogu valimisteks üles seada vastaskandidaate kommunistidele. Detsembris 1940 Tõnisson arreteeriti, vähemalt kuni 1941. aasta aprillini peeti teda kinni Tallinnas ülekuulamistel. Tema edasine saatus on teadmata, kuid arvatavasti lasti ta maha kas 1941. aasta kevadel või juulikuus.

ALLIKAD

Jaan Tõnisson töös ja võitluses: koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Tartu, 1938.

Krista Aru, Katse näha Jaan Tõnissoni. Esitelmä Tuglas-seuran järjestämässä Viron historiaa henkilökuvina -luentosarjassa 28.10.1999 –
http://www.tuglas.fi/artikkelit/Krista_Aru.html

Krista Aru, Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom. Tartu, 2008.

Juhan Peegel , Venestuse surve all: mõõna- ja kriisiaastad. – Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Tartu-Tallinn, 1994. Lk 173–218.

Jaan Tõnissoni teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm