Ado Grenzstein (1849-1916)

Kooliõpetaja, õpikute autor, ajakirjanik ja luuletaja Ado Grenzstein, kirjanikunimega Ado Piirikivi, sündis 5. veebr 1849 Viljandimaal Tarvastu vallas rentniku pojana. Ta sai hariduse kohalikust kihelkonnakoolis, Valgas Cimze seminaris ja Viini pedagoogiumis. Grenzstein töötas Audrus köstri ja kooliõpetajana ning Tartus I (saksa) Õpetajate seminari õpetajana.

1881 asutas ta ajalehe Olevik, mis hakkas avaldama ka ilukirjandust. Lühikese ajaga saavutas Grenzstein tolleaegses eesti ühiskonnas silmapaistva koha. 1880-te lõpus sattusid Grenzstein ja tema Olevik vastuollu nii J. Tõnissoni poolt juhitud eesti rahvusliku kui ka baltisaksa poliitilise liiniga, sest püüdes reformide tagajärgi lugejatele selgitada esines ta alanud venestusreformide pooldajana, leht kaotas lugejate seas populaarsust. 1901 loobus Grenzstein Oleviku toimetamisest ja astus avalikust elus tagasi lahkudes Eestist. Elas Dresdenis, hiljem Pariisis. Suri Prantsusmaal Mentonis 20. aprillil 1916.

Luuletajana kuulus Grenzstein järelärkamisaegsete autorite hulka kirjutades ilulevad loodus- ja isamaaluulet, hällilaule. Tema luulekogud „A. Piirikivi Esimesed luuletused” (1877) ning „Laulud ja salmid” (1888) on mõjutatud Lydia Koidula loomingust, kuid ei küündi ei vormistuselt ega sisuliselt samale tasemele. Grenzsteini tuntuim luuletus on tänaseni humoorikas kaasaegseid tegelasi parodeeriv „Viisk, Põis ja Õlekõrs”, laulumäng „Koit ja Ämarik” (1911) iganes kiiresti.

Suurt tähelepanu pööras Grenzstein eesti keele probleemidele, ta koostas „Eesti keele sõnaraamatu” (1885), oma keele-alased mõtted koondas ta brošüüri „Kauni keele kaitsemiseks” (1899); heas stiilis ilmus ka „Olevik”. Keelehuvilisena armastas Grenzstein ka sõnamänge. Tema mõttesalmikest „Vara tööle, hilja voodi, / nõnda rikkus majja toodi” tuntakse tänapäevalgi. 1899 ilmus värsistatud aforismide kogu „Mõttesalmid”. Grenzstein on koostanud ja välja andnud ka tarbekirjandust, kooliõpikuid, publitsistikat. 1903–1905 andis avaldas ta 18 vihikust koosneva “Kirjatööde kogu”. Grenzsteinist jäi maha ka mahukas kirjakogu, mis on uurijatele väärtuslikku kirjandus- ja kultuuriloolist materjali pakkunud.

Jakob Liiv on kirjutanud Ado Grenzsteinile vihjates luuletuse "Tuulelipp" (1894):

Nad Taara mäe tippu
on seadnud tuulelipu,
kus tuuled, pilvevina
on pööramas ta nina.

Lipp seletada püüab
ja uhkelt alla hüüab:
"Näe, ilm mu ümber käänab
ja õhus viskleb, väänab!

Ju aastakümneid mina
pean paigal oma nina;
ei kiigu, liigu tihti,
vaid ajan kindlat sihti."

ALLIKAD
Jaanus Arukaevu. Ado Grenzsteini tagasitulek. – Akadeemia 1997, nr 12, lk 2467–2514.
Karl Muru (koost). Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn, 1989, lk 236.
Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine. Päätükid meie ajakirjanduse ja tsensuuri ajaloost. – Tartu, 1926.
Jaan Undusk, „Esimene eesti juudiõgija”. Ado Grenzsteini endatapp antisemitismis. I–II. – Vikerkaar 1991, nr 2–3, lk 66–74, 57–68.

Ado Grenzsteini teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm