Karl Menning (1874-1941)

                

            


                    Teatrijuht, lavastaja, kriitik ning diplomaat Karl Menning sündis 11. mail (29. aprillil) 1874 Tartus majaomanikust veovoorimehe peres. Menning õppis Tartu 2. algkoolis, 1885–1893 Aleksandri gümnaasiumis, 1893–1902 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Töötas Võru praostkonnas abipastorina, kuid juba 1904 loobus vaimulikuametist, asudes lavastamist õppima. Haris end Münchenis, Viinis ja Pariisis, pikemalt Berliinis teatriuuendajate Max Reinhardti ja Otto Brahmi juures. Samuti on Menningut mõjutanud vene näitekunst (Moskva Kunstiteatri lavastused). Kui 1906 alustas Tartus tööd Eesti esimene kutseline teater Vanemuine, kutsuti Menning selle esimeseks teatrijuhiks ja lavastajaks. 1907 ja 1911–1912 tegutses Menning ühtlasi ka Tartu ajalehe Meie Aastasada toimetajana. Menningu nõuded teatrile olid kõrged, näitlejate suhtes oli ta nõudlik ning repertuaaris ta publikumenu ja kunstiväärtuse vahel kompromissi tegema ei soostunud. Kuna Menningu taolised hoiakud kohaliku publiku maitsega pidevalt konflikti sattusid, oli ta sunnitud 1914 Vanemuisest lahkuma ning pärast seda loobus ta lavastamisest üldse. Tegutses 1914–1918 Tallinnas Päevalehe toimetuses teatri- ja kontserdiarvustajana, seejärel alustas aktiivset poliitikatööd. Menning oli 1918–1921 Eesti esindaja Skandinaavia riikides, 1921–1933 saadik Saksamaal, Šveitsis ja Austrias, 1933–1937 Lätis. 1936 valiti Menning Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks. 1937. aastast jäi Tartusse vanaduspõlve veetma, suri siin 5. märtsil 1941. Maetud Raadi kalmistule. 



Kutselise Vanemuise kunstiteatriks kujundamise nimel algatas Menning teatris rea reforme, välja vahetati nii näitetrupp kui ka repertuaar. Menning moodustas noortest näitlejatest uue ühtlase mängustiiliga ansambli. Lavastajana järgis Menning realistliku lavakunsti nõudeid, oma näitlejatelt ootas ta põhjendamatust teatraalsusest hoidumist, sügavat rolli sisseelamist ja psühholoogilist usutavust. Menning eelistas lavastada Eesti eluolule lähedasi näidendeid, repertuaari valis ta realistlike näitekirjanike loomingut nii Eestist (A. Kitzberg, E. Vilde, O. Luts jt) kui mujalt (H. Ibsen, G. Hauptmann jt). 



Range kunstilise mõõdupuuga lähenes Menning ka teiste lavastustele, suhtudes kriitiliselt salongiteatrisse ja odavasse meelelahutusse. Valik tema kirjutisi on avaldatud raamatus „Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski” (1970, koost K. Haan). Peale teatriarvustuste on Menning avaldanud ka muusika- ja kirjandusalaseid artikleid. Menningult pärineb esimene ülevaade eesti näitekirjanduse kujunemisest „Eesti näitekirjanduse ajalugu” (1902). 



Ilmar Külveti kirjutatud näidendi „Menning” (1977) lavastusega avati 1990. aastal taas Vanemuise väike maja.



ALLIKAD 

Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 329–330. 

Eesti teatri biograafiline leksikon. Koost Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma; toim Kalju Haan, Reet Neimar, Mall Põldmäe, Mare Põldmäe jt. Tallinn, 2000. Lk 380–381. 

Kalju Haan, Karl Menning ja teater „Vanemuine”. Tallinn, 1987. 

Karin Kask, Teatritegijad, alustajad. Eesti teatrilugu, ∞ – 1917. Tallinn, 1970. 

Juhan Luiga, Karl Menning. – Hingejõu ilmed. Tartu, 1995. Lk 212–219. 

Karl Menning, Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski. Valimik Karl Menningu publitsistikast. Koost ja komm K. Haan. Tallinn, 1970. 

Karl Menning, Teatritegu. Koost Hando Runnel. Tartu, 2008. 



Karl Menningu teosed e-kataloogis Ester



Pille-Riin Larm