Bernhard Linde (1886-1954)

Kirjastustegelane, esseist ja tõlkija Bernhard Linde sündis Harjumaal Järvakandi vallas Purku külas taluniku pojana. Õppis Lelle algkoolis, Järvakandi ministeeriumikoolis, Pärnu gümnaasiumis ning 1903–08 Tartus H. Treffneri gümnaasiumis. Tartu Ülikooli lõpetas Linde 1927. a. slaavi filoloogina, kuid õppis eelnevalt ka ajaloo-keeleteaduskonnas ning vabakuulajana õigusteaduskonnas.

Linde tegutses kirjandus- ja kunstikriitikuna, tõlkijana ja kirjastajana, raamatukogundustegelasena, tagasihoidlikul määral ka prosaisti ja luuletajana. Ta oli 20. sajandi esimesel veerandil viljakas ja vägagi arvestatav teatrikriitik, kes vahendas ja propageeris Eestis nii Lääne- kui ka Ida-Euroopa teatriuuendusi. Kõige eredamalt kerkib Linde isik esile kirjandusrühmituse Noor-Eesti ühe asutajaliikmena: ta oli rühmituse asjaajaja, hiljem Eesti Kirjanikkude Seltsi Noor-Eesti sekretär ja kirjastuse Noor-Eesti juhatuse esimees. Linde kuulus 1907–09 ka ajakirja "Eesti Kirjandus" toimetusse, oli 1910–11 ajakirja "Noor-Eesti" toimetuse sekretär ja 1914–15 ajakirja "Vaba Sõna" vastutav väljaandja. Asutas 1919 kirjastusosaühingu Varrak, oli selle esimees ja tegevdirektor kuni pankrotistumiseni 1924. Linde on tegutsenud ka Eesti Draamastuudio Seltsi juhatajana 1921–22 ning Draamateatri seltsi juhatuse liikmena. Asutas 1925 Tallinnas uue kirjastuse "Varak", mis publitseeris peamiselt tõlkekirjandust, memuaare, biograafiaid ning teisi maid tutvustavaid ülevaateteoseid. Pärast ülikooli lõpetamist oli Linde vabakutseline, käis mitmel välisreisil (Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Jugoslaavia, Albaania), kus tutvus slaavi rahvaste kultuurieluga ning propageeris seal ka eesti kirjandust. Vene keele õpetajana töötas ta Tallinna Tehnikaülikoolis 1940–41 ja oli 1944–49 TPI vanemõpetaja ja keeltekateedri juhataja. Linde arreteeriti 1951 stalinlike repressioonide käigus, viibis Narva ja Vasalemma vangilaagris, kust vabanes 1954. aastal surmahaigena. Linde suri Tallinna vaimuhaiglas 1954 ja on maetud Metsakalmistule.

Linde oli viis korda abielus. Esimesest abielust sündis tütar Terna, kes koos ema Emillaga 1949. aastal Siberisse (Omskisse) küüditati, viimasest abielust Linda Lindega sündis poeg Tõnis. Lindet ühendas lähedane sõprus A. H. Tammsaarega, kellest ta on avaldanud mitmeid mälestuskirjutisi. 2007. a ilmus Jaanus Kulli saatesõnaga „A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses. Isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal“.

Ainuüksi esseega August Kitzbergist (1926), Balzaci „Isa Goriot’“ tõlkega (1929), kodu- ja välismaiseid loovisikuid portreteeriva esseekoguga „Omad ja võõrad“ (1927) ning kirjandust ja teatrit käsitleva põhjaliku matkaraamatuga „Loova Kesk-Euroopa poole“ (1930) on Linde kirjutanud ennast eesti kultuurilukku. Kirjanduslikku tegevust alustas Linde Pärt Pärna nime all Noor-Eesti I albumis ja koguteoses „Võitluse päivil”, tegi kaastööd mitmele ajalehele ja ajakirjale, avaldades kirjandus- ja teatrialaseid artikleid, retsensioone, publitsistikat ja tõlketöid ning poliitilise sisuga brošüüri „Missugust valimise õigust peame meie nõudma?“ (1907). Linde 1913. a ilmunud pikema novelli „Heitlikud ilmad. Väikesed skandalid murrangu-aja Eestist” pikantne temaatika äratas kõmulist tähelepanu. Avaldanud ka novellikogu „Kenad naised“ (1928). Reisimuljeid Siberist, Jaapanist, Hiinast ja Indiast esitab kogumik „Tõusva päikese mailt“ (1925), matkamälestuste raamat „Rännakuid keeristes“ (1936) vestab I maailmasõja eelsetest ja aegsetest olusuhetest kodumaal ning võõrsil. Linde mälestuskirjutis „„Noor-Eesti” kümme aastat” (1918) kujutab endast rühmituse ajaloolismetoodilist ülevaadet. Linde on avaldanud ka lühimonograafia „Honoré de Balzac“ (1933) ja poliitikute biograaflaid: „Thomas Garrigue Masaryk“ (1935) ja „Dr. Eduard Beneš“ (1936). Koostaja, toimetaja ja/või tõlkijana osales Linde tõlkekogumike väljaandmisel: „Saksa antoloogia“ I (1915) j a II (1923), „Jugoslaavia mägismailt“ (1936), „Valimik ungari kirjandust“ (1937), „Valimik soome kirjandust“ (1937). Üksi või koos teistega on Linde toimetanud mitu koguteost, sh. „Teatri-raamat“ (1913, koos G. Suitsuga) ning mitmeid maid (Poola, Tšehhoslovakkia, Taani, Läti, Leedu, Rootsi, Ungari) käsitlevaid teatmeteoseid. Tõlkinud H. de Balzaci, W. Reymonti, E. Rigby-Eastlake’i, J. Hašeki, E. Leino, H. Sudermanni jt. kirjanike ning poliitikategelaste teoseid, viimasena K. Stanislavski „Minu elu kunstis“ (1948).

Linde oli vastuoluline, eri hinnanguid võimaldav isiksus: ühelt poolt tema uskumatult laiahaardeline osalemine kultuurielus, organiseerimisoskus ja ärivaist kirjastuste juhtimisel, teisalt aga pealiskaudsus kirjatöödes, pahatihti lahmiv ja subjektiivne kriitikastiil ning aferistlikud jooned majandusasjade korraldamises. Kuigi kirjandusliku tegevuse poolest nooreestlaste ja kaasaegsete literaatide kõrval marginaalseks jäänud, ei saa 20. sajandi esimese veerandi ja hilisemgi eesti kultuurilugu Lindest mööda vaadata.

ALLIKAD
Jaanus Kulli. Noor Linde ja "Noor-Eesti" – Looming 1986, nr 4, lk 548–555.
Rein Ruutsoo. Bernhard Linde ja "Noor-Eesti" – Keel ja Kirjandus 1986, nr 4, lk 209–220.
Jaanus Kulli. Bernhard Linde ja teater – Looming 1989, nr 11, lk 1561–1567.
Jaanus Kulli. Täiendavat "Noor-Eesti" mälestusalbumi asjus – Keel ja Kirjandus 1991, nr 1, lk 36–38.
Jaanus Kulli. Bernhard Linde ja "Varrak" – Looming 1991, nr 12, lk 1694–1702.
Jaanus Kulli. Bernhard Linde ja naised: eluloolist – Keel ja Kirjandus 2006, nr 8, lk 637–648.
Jaanus Kulli. Bernhard Linde. Noor-Eesti vooriülem – Methis 2008, nr 1-2, lk 218–228.
Jaanus Kulli. Slavist Bernhard Linde – Looming 2009, nr 5, lk 679–695.
Eesti Kirjanike Leksikon 2000

Bernhard Linde teosed e-kataloogis Ester

Marju Mikkel