Henrik Adamson (1891-1946)

Hendrik Adamsoni loomingut lähemalt käsitlenud, tema kogutud luuletuste „Om maid maailman tuhandit“ (2008) ja proosavalimiku „Kuldsel elukoidikul“ (2011) koostaja Hando Runnel on Adamsoni pidanud eesti kirjandusloo „omapäraseks suurkujuks“. Milles see omapära siis seisneb? Sündinud on ta 6. oktoobril (vkj 24. septembril) 1891 Viljandimaal, Kärstna vallas Metsakuru küla Matsi talus rätsepa pojana. Adamsoniga lähestikku on sündinud Henrik Visnapuu, August Gailit, Richard Roht, Jaan Kärner, August Alle, Artur Adson, Johannes Barbarus, Johannes Semper, Marie Heiberg – kõigi nende loomingust kuulub mingi osa eesti kirjanduskaanonisse. Adamson õppis sünnikoha valla- ja ministeeriumikoolis, omandas õpetajakutse Tartu õpetajate seminaris, töötas õpetajana Torma kihelkonnas Võtikvere ja Peipsi-äärse Rajaküla koolis ning juhatas Kärstna algkooli 1919–1927. Ta debüteeris 1919 mulgimurdelise luulekoguga „Mulgimaa“. Selle romantilisest avaluuletusest, mille esimene rida pealkirjastab Adamsoni kogutud luule valimikku, sai Juhan Simmi viisistatult mulkide hümn.

Runnel on kirjutanud, et „mitte ükski luuletaja Eestis pole nii tunderikkalt ja ladusalt mängitanud toda keelt, mida kõneldi ja milles oma eluajal elati Adamsoni koduümbruses.“ 1928. aastal saigi Adamsonist kutseline kirjanik Kärstnas Kodu väiketalus. Debüütkogule järgnesid „Inimen“ (1925), „Tõus ja mõõn“ (1931), „Kolletuspäev“ (1934), „Mälestuste maja“ (1936) ja „Linnulaul“ (1937). Adamsoni luules domineerivad südamlikud kodukoha- ja looduspildid, intiimsed meelisklused ja armastusavaldused. Tähelepanuväärne on, et enamiku luulekogudest koostas ja toimetas Friedebert Tuglas. Runnel on vaadelnud Kreutzwaldi ja Edgar Allan Poe mõjutusi Adamsoni luules. „Kalevipojast“ on tema hinnangul edasi arendamist leidnud kolm teemat/motiivi: Kalevipoeg laevnikuna („Lennuki“ retk), Kalevipoja naasmine kuninagana ning Kalevipoja juhtum Raudojal (15. lugu). Kõik kolm olevat Adamsoni enda sundteemade variandid. Iseäranis viimane, kuigi paaril korral kasutamist leidnud, on võtnud lausa ballaadi kuju („Raudoja“, u. 1927). Selles loos püüab sortsitütar uputada voolava „vulvaveetulvaga“ (Runneli poeetiline määratlus) magavat Kalevipoega. Kui Kalevipoeg ärkab ja näeb hukutavat avaust, kust vesi talle peale voolab, siis haarab ta kivi ning kiilub sellega veevoolu kinni, tappes ühtlasi sortsitütre. Adamsoni ballaadis kõlab see koht nii: „Põhjatu näib see vetesalv, / tuleks taguda ette talb, / tuleks ajada vahele vai, / murult kobaden kivi sai,/ padjana hüvä mis andnud und, / teisiti teenida tulnud tund. / Juba selle munale pesaks pihk, / juba on paras võetud siht, / kohiseb äkki kui tormi-iil, / kiilub neitsi-allika kiil, / vähe veel nurgast nõrgub vett, / otsib ojake urgu teed... “ jne.

Luulekogus „Inimen“ ilmunud luuleteoses „Lilletar ja luuletai“ (esmakordselt ilmunud 1921 ajakirjas „Ilo“) on Adamson kasutanud Poe „Kaarna“ stroofi, aga eriti tuntav on Runneli sõnul selle „südantlõhestavalt sünge refrääni mõjuvõim“.

Luule kõrval on Adamson kirjutanud ka jutte, mida iseloomustab keeleline rikkus ja virtuooslikkus, huumorimeel ja kannatustest kiusatud erootiline tundepinge.

Omapärase positsiooni Eesti kirjandusmaastikul on Adamson kindlustanud sellegagi, et olles 1920. aastatel hakanud tegelema esperanto keelega, kirjutas ta koguni esperantokeelset luulet ja tõlkis mitmed oma jutud esperanto keelde. Üks tuntumatest, „Auli“, ilmus raamatuna Budapestis 1934. aastal. Tähelepanu väärivad Adamsoni mõtisklused kunsti ja elu vahekorrast ja kunsti enda olemusest. „Auli“ järelsõnana kavandatud essees ütleb Adamson: „Elu pole üksnes maine vegetatsiooni periood, mis täna-homme võib saada katkestatud, elu on kunstipärl, kahejalgse molluski realiseeritud kannatuste tulemus.“ Adamsoni kunstikreedona on võetav „Kogutud luuletuste“ (2008) eessõnaks paigutatud „Mõnesid kunstifilosoofilisi visandeid“. Hendrik Adamson suri Kärstnas 7. märtsil 1946. aastal. Tema hauda Helme kalmistul ehib 1957. aastal paigutatud esperantokeelne mälestustahvel. 1994. aastast alates on Tarvastu vald välja andnud igal teisel aastal Hendrik Adamsoni murdeluule preemiat. Selle laureaadid on kirjutanud nii Mulgi, Tartu kui ka Võru murdes loomingut.

Kirjandus

Karl Muru. Vaateid kolmest aknast. Tallinn, 1975.

Bernard Kangro. Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. II. Lund, 1987.

Hando Runnel. Jooksu pealt suudeldud. Tartu, 1998.

Rein Veidemann