I. Sild, Pealkirjata poeem (2002)

                

            


                                    4.
/---/
Jaanus on üles leidnud oma mõõga 
ja läheb raudmehi peksma 
     võitlus käib siia sinna 
     üle rebenenud Maarjamaa 
     kuni kord punaste ristide vastas 
     on liig pikk rahutuvide parv 
                 vaherahu 
                             Kalevipoeg tahab puhata 
                             kõnnib üle jõe 
                             heidab heinamaale kummuli 
                             laseb silmakese looja 
                             kõht tõuseb ja vajub 
                             norinaga 
ligi hiilib paharett 
ning vargsi mõõga võtab 
kihedalt itsitades kalpsab sohu 
ja viskab mõõga vette 
      temast endast jääb õhku 
      siuglema vaid väävlilehk 
            ka Jeesus puhkab 
            peab jutlust sadadele läti 
            neidudele 
            üks neist riputab end 
            tema peenesse kaela 
            ja jääbki sinna 
                  Laura roomab hüljatuna laua all 
                  ja närib peeneid kanakonte 
                  kõige pisem luu lämmatab ta 
      Kalevipoeg Jaanus ärkab 
märkab Excaliburi järjekordset kadumist 
ning sarviku sõrajälgi mudas 
tormab tõprale järele 
                                   sohu 
vaadates laukavett 
ja oma puhast ülikonda 
     hakkab tal kahju seda määrida 
ta koorib end trussikute väele 
ja astub õlgu väristades vette 
siuh lõikab jalad alt 
hooletusest tigestunud mõõk 
kogu Eestimaa on Jaanuse surmakarjeid täis 
            Valge Jumal silitab 
            oma kastanpruuni habet 
             ja Laglesi rindu 
Tooru oma kuhtuva jõuga 
paneb Kalevipoja põrgusse 
alasti tõmbetuule kätte seisma 
Jaanus väristab nõnda ikka veel 
külmast oma õlgu 

Ivar Sild, Pealkirjata poeem. 4. osa. - Minu erinnüsed. Lindanise: Laua Pealne, 2002 (vt ka: http://ivar.gemusegarten.net/Sees.htm)