Kogud
Vali koguL. Koidula, Mõtted Toomemäel (1867)
Vaikselt sinu haual seisan,Kalevipoeg, alla vaatan
kaugel’ taeva piirini –
mõtted tõusvad nagu pilved
südames, kui tuulest aetud
lendvad mööda kiiresti.
Aastatuhanded on läinud,
tulnud; tuul ja päike teinud
tööd su pinnal, Eestimaa:
mõnda küll nad maha jätnud,
küll, oh küll meil’ siiski jätnud
muistset meelde tuleta’!
Vanemuine, laulujumal,
sinu laululehkav kannel
helises siin põhja peal!
Siin, kus, Kalev, sinu lapsed,
kanged eesti kännu võsud,
käisid, kostis tema hääl.
Lind ja puu ja metsaloomad –
neil kõik olid lauluhääled,
sõnad suus neil elamas.
Õnnest rääkisid ja rahust,
kevade ja talve rõõmust,
priius-elust isamaas.
Kuula – põhja tuuled hüdvad,
õhtu vilud vilistavad,
hommiku külm kähises!
Mõõka näen ja leegid tõusvad,
kivimüürid ülendavad,
langvad aastat’ aegades.
Sõda pikas vereriides
sõidab tuleratta vankris
sinu pinnal, Eestimaa!
Tema sammul haigus astub,
orjapõli kütkeid tõstab
ristilöödud kujuga.
Kalev, sinu haua pinnal
tõusvad müürid ristiusul’, -
laulujumal, looja lä’äd!
Sinu lapsed lõõga kandvad,
vaenlaste ees kummardavad,
verd ja häbi nutavad!
Õigus, kus su kodu jäänud?
Silmaveega selga pöörnud
olid sa mu isamaal’.
Piits ja veri valitsesid!
Orjaleiba nuttes murdsid
eesti rahvas Eestimaal.
Armu Issand, kelle nime
inimeste teod püüdnud
teota’, ta halastas!
Ühe ingli saatis tema
ülevalt, see armus käsi
sinu üle laotas.
Aeg, ta tasasemaks teinud
valu, vermeid parandanud,
priiust toonud tagasi, -
vaimu ümbert vaip on langend,
seadustuli leeki löönud, -
eks nüüd laula rõõmule.
Puud ja õilmed katvad põhja,
kus kord tuli Eesti küla,
maad ja peret hävitas;
vili õitseb surnupõllal;
veretilgust niiskel mullal
hiilgab punamaasikas;
lind ja lehed, Emajõgi!
Hea, kuri, arm ja vägi:
sest kõik keel teil’ kõneleb;
veel teil laulu sus ja sõnu, -
aga tasa, tasa kõne
hüüab, - ööset armastab!
Eestimaa, mis veel sull’ antud
ülevalt, sull’ peale pandud:
kes kõik teaks ütelda!?
- Kõrged pilved ruttu käivad,
varemetes linnud hüüdvad –
vait ja mõttes seisan ma…
1867
Lydia Koidula, Mõtted Toomemäel. - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. Lk 131-132
Seotud materjal
Isikud (1)
Sündmused (1)