M. Lipp, Wanemuine (1905)

                

            


                                    Wanemuine



Wanemuine kulda-viisi

Kulda kandlel weeretas,

Kulda keeltel kodumaale

Priiuslaulu pühendas.

Maa ja meri laulu kuulsid,

Hinged taewa ilussa,

Koidukiired alla hüüdsid:

„Õitse, Eesti isamaa!”



Mustad pilwed maada matsid

Kulda-kannel kostis weel,

Püha priiusele laulis

Haualaulu kulda-keel,

Laulis kurba leinalugu

Orjaööla otsata,

Orjaööla, okasteela

Hüüdis: „Looda, isamaa!”



Priiuspäike jälle puhkes,

Kerkis kumas kuldsemas,

Eesti ärkas, Eesti tärkas,

Kannel koitu teretas.

Waga Wanemuine hüüdis:

„Ahel murtud, purus ta,

Ei see enam sind ei seo,

Prii sa oled, isamaa!”



Siis nüüd tulge sortsilased,

Kunsimehed kawalad,

Tõusend priius – püha tuli,

Siin te küüned kõrbuwad ;

Ähvardage ässitades,

Waenu, wiha wäega –

Waga kannel suu teil sulub,

Kõlab: „Hõiska, isamaa!”



Põrgulised, wõtke püüda

Taewa tütart meie käest,

Püha priiust, siis te saate

Täiest’ tunda Eesti meest:

„Teie wasta terwe rahwas

Rajab müüri elawa,

Tema wõitleb, tema wõidab,

Hõiskab: „Ela, isamaa!”



Wanemuine wilund järjel,

Kannel kõlab kullane,

Tuhat häält on ühte sulan’d,

Wõidu laulus lauldakse:

„Eesti ema, mis meil’ hinge

Panid püha iduna,

Ei see kao, ei see sure – 

Ela Eesti isamaa!”



Wanemuise kannel kõlab

Hellam hääli ärkaneb,

Tasa, tasa, koidu kullas

Õnne õisi tärkaneb:

Arm, see seob haavad kinni,

Wennad käsi käessa,

Taewas neile hinge hüüab:

„Ela rahus, isamaa!”



 (Martin Lipp, Wanemuine. - Linda. Eesti perekonna-ajakiri 1905, nr 43 ja 44, talwe-kuu 17. päeval)