Novalis, Hümn ööle (18. saj)

                

            


                                    Miks saabub ikka jälle hommik?

Mil lõpeb maise vägivald?

Õnnetu tegevus tõkestab

öö taevalikku lähenemist.

Miks armu salajane ohver

Ei põe igavesti?

Määratud oli

valgusele ta aeg

ja valvamisele –

ent ajatu on öö valitsus,

uni on igavene!

Püha uni!

Ära rõõmusta liiga harva

ööle pühitsetuid

nende maises päevatöös.

Ainult rumalad ei tunne sind,

ega taju unest muud

kui varju,

mis sa kaastundest heidad

tõelise öö

videvikust.

Nad ei märka sind

viinamarjade kuldses voos,

mandlipuu imeõlis

ja mooni pruunis mahlas.

Nad ei tea,

et sina oled see, kes õrna tütarlapse põue

ümber heljub

ja ta rüpest taeva loob –

ei aima, et sa vanades lugudes

tuled taevaid avades

ja kannad õndsate eluasemete võtit,

lõpmatute saladuste vaikiv käskjalg.



Novalis, Hümn ööle.  Tlk A. Mägi [Mana ..., lk 136]
        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)