H. Adamson, Raudoja (1930-d)

                

            


                                    Uhtsid ära härmanõe

vood kuuvalguse hõbejõe,

unehumala põimus väät,

kattis silmad ja köitis käed,

uinus inimen, lind ja puu,

vaikis loodus kui võlutu,

vetegi kulmu ei katnud korts.



Algas juba öist oma matku sorts.

Okkaid täis nagu odratont,

ninakas näost tubli rippus lont

alaspidi kui hiigelmauk,

sõõrmen kummagin käämri-auk.

Abil selle tüseda riistapuu

nuusutas sorts läbi tähed ja kuu,

iga tuule poolt ilma kaes,

kas on tulu- või tulehais,

kas ligib sõprus või varitseb vaen,

kas on nõrkus või tugevus een.



Äkisti kõpsas kõver käpp,

kargas ninale näbe näpp,

tõmmati tubli-tubli nuusk,

siis tuli vilgas võssajoosk,

suruti vastu kinku kõrv,

visati varjust silma-serv,

silm, kõrv, nina arvasid koon,

milline ligidal luusib loom.



Tasa-tasa sorts edasi läks,

et ei kuuldunud riks ega räks,

nina tegi vinkusid-vonkusid mao,

silm läbi piilus iga prao,

kõrv aga kuulatas kummalist häält...

Mis pidi lahti olema sääl?

Kas ehk jõuguga tapleb jõuk,

väriseb maa või kõmiseb kõu.

Vabin käib läbi laanest ja soost,

nagu kõik ilm tahaks lõhkeda koost.



Padrikust pistab peletis pää,

silmad kui taldrikud põlevad, näe!

Vihast virildub inetu lõust,

taltsutab sorts ennast kõigest jõust:

kallaletungi ässitab raev,

mõistus ent manitseb: asjatu vaev,

siin pole sinu kasuks jõud,

otsi parem oma taskust nõu,

urgitse salasopist plaan!



Mõtles sorts, mõtles, pomises: Tean,

nii see jah läheb ja kuidas veel,

üks-kaks-kolm oli koduteel.



Keset laant kerkis kõrge müür,

taevast tuges ta kõrge küür,

säälap sortsiloss asus sünk;

katus kui punane pilverünk,

seinteks kuhjanud hiige käed

kokku kaljurahnude mäed;

ülatrepil kui tuiskas talv,

aasadel heina niideti all,

keskel kevade kohasid veed,

linnud lõunast olid tuleman teel.



Sortsilossin südaöö tund,

sortsitütar magab, näeb und:

heliseb õuen kosjakell,

süda tall' vastab hõisaten hell,

tantsiskleb jalg, käsi avaman ust,

äkki - oh häda ja õnnetust! -

siseb kondine vikatimees...



Koju sorts maruna kohises,

mürtsas uksesse kärsitu jalg,

takistuse eest tõukas tald,

tütre unest raputas nõid,

vaevalt silmad see valla sai,

kui juba särgiväel sülle võet

tagasi tuldud tuisati teed.



Sortsipiiga, taas Lumineid,

oli liiki näitsikuid neid,

muidu kes ülearugi külm,

meest ent meeldivat kui näeb silm,

kirg nii põlema ürgub seest,

uputust saadab, et hoia eest,

sellele sorts oma rajas nõu,

mis pidi puuduva tasuma jõu.



Saabuden sorts sõnas: Õnnelik leid

juhtus, – sääl murul sul paras peig

pole ei titeke ega hoon,

tule kaeme mõlemad koon,

näed, kun sink ja kun on kont,

näed veel mida, et toho tont,

mokk vaid pidada vaja maan,

muidu veel nurjub nõu ja plaan.



Murul mugaval magas too,

kellest sorts praegu luiskas loo,

kivine padi kõrva all,

kullakotid näe kõrval tal,

igan oma viiekümne vaka võrt,

lisaks ehk pääle paar rootsi tõrt,

laudu viiesa’a voori jaoks,

mehine koorem – ta kiidame auks –,

ent selle kandjale paras taak –

ostukaup võõrsilt ja võidusaak,

põõsan põrgu piigasid kolm

norskas, et künkail tantsis tolm.



Seep see kangelan Kalevipoeg,

uni ta kulmule kangaid koob:

võõrsilt tagasi juhib tee,

läbistab jalgsi Peipsi vee,

vesi ent järven kurjasti kuum,

paksuden aurupilveden ruum,

ära lämbuman peatsi hiig –

selline leil on igale liig.



Sellep sortsi sihtis vaen,

ihkas hukata teda kain,

selleks tütre kingule tõi.

Juba sel laineke rüpest lõi,

juba kohises kingult kosk,

tõusis piiga südamen tusk:

pursku ei pidanud punn ega pihk,

ära minna kui oligi ihk,

sorts istus kaksiti kaela pääl,

pidas patsist kummalgi käel.



Orun magajal pääsmatu hukk,

kui ei voolule leidu lukk:

üha kõrgemal vahutab voog,

laudadel pöörane hullata hoog,

kottidel kibe on kukerpall,

rahal raksuval trill ja trall,

põrgu piigasid pillitab pelg,

katke ei Kalevi une-selg.



Põuel põksuval painaja põlv,

sillata matile murtud õlg,

väikse varbaga vasak jalg

liigahtas, saabuks unele hülg.

Ponnista, ponnista! Aitas, näe:

võitis su tahtmine võõra väe.



Ärganu endan: Miks lahti lärm,

kust on murule jooksnud järv?

Uuriden rändas ringi pilk,

künkalt süüdlane mustas mulk,

ägedalt heitis see allik vett

halises heitunud neitsi nutt,

sorts aga kaksiti kaelaluul

kätega karjeid soigutab suul.



Põhjatu näib see vetesalv,

tuleks taguda ette talb,

tuleks ajada vahele vai,

murult kobaden kivi sai,

padjana hüvä mis andnud und,

teisiti teenida tulnud tund.

Juba selle munale pesaks pihk,

juba on paras võetud siht,

kohiseb äkki kui tormi-iil,

kiilub neitsi-allika kiil,

vähe veel nurgast nõrgub vett,

otsib ojake orgu teed,

kadunud lainetest äsjane kuum,

valukiljatus neitsi suun,

levib paletel surma-pleek,

südamest läbi pisteti mõõk,

longub pää, ilmub huulile irv,

silma selguse katab kirm,

viimase ohkega kustub kaeb –

sortsi kätel vaid külm on laip.



Aralt põgeneb reetlik nõid.

Tilgub valgust kui sula võid

vetele laigu kõrvale laik,

jälle rahu täis iga paik.



Hiiglane kaugel jatkab teed,

joonestub taevasse siluett:

pää ja turi ja turjal taak

tõuseb ja vajub ja lehvib lakk,

sammust kõverdub kingu küür,

kõmiseb maa kui langeks müür.



Henrik  Adamson, Raudoja. - KM EKLA, käsikiri [1930-ndad]        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)