P.-E. Rummo, Miks ma välismaale ei põgene (1968)

                

            


                                    Seisab segavereline, 
siit rootslane, sealt mustlane 
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist, 
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet, 
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust, pealegi 
sõdades, katkudes hooti peaaegu 
viimseni mulda jooksnud, ainult 
keel veel veritseb, ainult keel veel 
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees 
metsastajate ja meresõitjate 
küsitav, vägagi küsitav järglane 
(„varja vabadust!“, varja, vii metsa ja pista samblasse, 
võta merele kaasa) – kuid 
kellest on tulnud siis, kellest on jäänud, 
kellest on jäänud siis see, mis siin seisab, 
Kalevipoeg kadunuke kaenlas, jalad oma lolluse läbi 
otsast raiutud, lennukid pea kohal 
paukumas seisab 
ja proovib soomeugriliselt mediteerida, 
mets hõre, meri kinni piir 
kinni, seisab 
ja viskab vahel vaatajatele võõrkeelset nalja, seisab 
oma kadakate ja gootikate keskel 
mida pole kuskil mujal ilma peal, 
kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini, ja gootikate, 
millega pole tal rohkem pistmist kui mõne minaretiga. 


Paul-Eerik Rummo, Miks ma välismaale ei põgene. 3. – P.-E. Rummo, Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972. Tallinn: Kupar, 1989. Lk 55–56