H. Runnel, Kreutzwaldi ja Kalevipoja suhetest. IX (2006)

                

            


                                    Siis tulid murranguajad, 
revolutsioonilised ajad (läinud sajandi alguses). 
Uue esteetika valguses vaadati nüüd 
Kalevipoja ja Kreutzwaldi poole. 

Mõistes Kalevipoja raamatut 
ainuüksi kui katsest koondada 
ajaloos enneolnud jutuaine eeposeks, 
mõisteti Kreutzwald süüdi – 
õppimatuses, oskamatuses, 
algupärase asja moonutamises. 

Hakati Kalevipoega – parandama. 
Mõistmata, või tahtmata mõista, 
et Kalevipoeg on eeskätt Kreutzwald ise. 
Seega siis – hakati Kreutzwaldi parandama! 
Hull mõte, hull tegu. 
Uue teadmise ehk teaduse nimel! 

Niipalju kui Kalevipojas on 
Kreutzwaldi ennast, 
jääb ta nähtavaks alati, 
sest Kreutzwald on suur 
ja on suur tänase päevani. 


Hando Runnel, Kreutzwaldi ja Kalevipoja suhetest. Uute mõtete valgel. IX – H. Runnel, Viru veri ei värise. Tartu: Ilmamaa, 2006. Lk 40