Homeros, Odüsseia

                

            


                                    
Nüüd sireenide juurde sa esmalt jõuad; need lauldes 
hurmavad uimasse kõik, kes nendele on ligi sattunud. 
Ka kes teadmatult juhtub ehk kuulama hääli neid kauneid, 
ei tule iialgi see kodukoldele taas; tema vastu 
iial hõisates ei jookse ta lapsed, ka ei abikaasa 
sest teda võrgutanud on oma kaikuval häälel sireenid. 
Haljal aasal nad istuvad. Kuid neil ümber on suured 
hunnikud koltunud luid ning korjuseid kortsunud-nahkseid. 
Ruttu siis möödu sa neist! Sule enne jo kaaslaste kõrvad 
täis vaha pehmet sa ning meest lõhnavat, et seda laulu 
keegi neist kuulda ei võiks. Ise ainult kuula, kui soovid! 
Kuid juba enne las sõbrad sul köidavad käed-jalad kinni 
kiirel sul laeval ta mastipuu külge ja köidikuil kindlail. 
Nii seal nautida võid sulahäälset sireenide laulu. 
Kui aga siis anud sõpru, et need sinu päästaksid lahti, 
las seda rohkemgi veel nemad köidavad köisi su ümber! 
/---/

Esmalt hoiatas ta, et sireenide kaikuva laulu 
ning ka lillese niidu eest hoolsana hoiaks me endid. 
Üksinda mul lubas laulu ta kuulata. Enne ent, sõbrad, 
peate mul käed-jalad ning mind ennastki kinni te köitma 
kiirel me laeval sel mastipuu külge ja köidikuil kindlail. 
Kui aga, kuulates teid, käsen, et mind päästaks te lahti, 
Siis seda rohkemgi veel te keerake köisi mu ümber!” 
Nõndap rääkisin kõigest, et sellest ka kaaslased teaksid. 
Kiiresti liikus kindel me laev, ja varsti jo ees meil 
paistis sireenide saar, kuna meid pärituul tagant lükkas. 
Äkki siis vait jäi tuul, ning veepind läikivalt selgeks 
muutus kõik, jumal keegi ees vaigistas vahklevad lained. 
Tõusid kaaslased nüüd, maha võtsid ja käärisid purje, 
laevapõhja ta lasksid, ent siis ise istusid ritta 
voolitud aerude ette ja neil lõid vahtlema laineid. 
Meevaha võtsin ketta ma suure, ta mõõgaga peksin 
väikesteks tükkideks ning neid sõtkusin kangetel kätel. 
Varsti jo pehmeks läks vaha sellest mu rutjuvast rammust 
ning neist kiirteistki, mil teda kõrguste päikene soendas. 
Järgimööda ma siis vaha täis panin kaaslaste kõrvad, 
kuid nemad nöörisid kokku mu käed-jalad ning samal rihmal 
püstiseisvana siis mind köitsid mastigi külge, 
kuid ise istudes aerudel lõid merel vahtlema lained. 
Kui aga saarele nii ligi jõudsime, et inimhõiget 
kuulda jo võis, kohe märku ka said meie tõttavast laevast 
ootel sireenid. Ja nii kõlakaunilt meile nad laulsid: 
“Siia oh sõua, Odysseus kuulus, ahhillaiste uhkus! 
Peata sa siin oma laev, et kuulata võiksid me laulu! 
Iialgi mööda siit keegi ei purjeta kaarekal laeval, 
ilma et kuulaks me suust magus-veetlevaid, voolavaid viise 
ning koju purjetaks siis täis vaimustust, targemaks saanult. 
Teada mail vaevad ka need, mida kandnud on taevaste tahtel 
Trooja alla iloini hõimud ja teie, ahhailased uljad. 
Teada meil asjad on kõik, mis sünnivad maal eluandjal.” 


Homeros, XII  laul. Sireenid. Skylla ja Charybis. Päikesejumala karjad. -  Odüsseia. Tlk A.  Annist.  Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963. Lk 161 /värsid 39-54/ ja  lk 164-165 /värsid 158-192/