I. Grünthal, Sangar ja Saarepiiga (1995)

                

            


                                    Olles armuasjus liiga 
aralt käitund naistesäästja 
sangar nagu vetelpäästja 
võttis õnneks Saarepiiga. 

Toone luik kui püütud hani 
olnuks kangelasetegu – 
õe ja venna veresegu 
hoopis kive hüüdma pani. 

Ja nad kisendasid: – Linda, 
vana känd, su noorim käbi 
kukub rahva kaela häbi, 
veri nõuab vere hinda. 

2. 

Higi oli leemendanud 
kattes ristluid ja siis reisi 
lahutades seemendanud 
sangar neitsit enne teisipäev 

öid ja maid ja pisilasi. 
Aga mis sest välja tuli 
on küll sootuks teine asi: 
vett ei talu võidutuli. 

Võttis saaga uduaurus 
taevamanna kuju klimbi? – 
Kalev nagu brontosaurus 
sõtkus sodiks Saare-Imbi. 


Ivar Grünthal, Sangar ja Saarepiiga. – I. Grünthal, Neitsirike. Tartu: Ilmamaa, 1995. Lk 208–209