A. Kivirähk, Kalevipoeg VII (2002)

                

            


                                    7. 
KALEVIPOEG, SOOME SEPP ja SEPA POEG. 
(SEPP ja SEPA POEG on mõlemad maani täis. SEPA POEG istub laua taga ja jälgib, silmad punnis, tühja lauaplaati, nagu toimuks seal midagi. SEPP taarub, pudel käes toas ringi.) 
SEPP (kes näeb kõike kahekordselt): 
Noh, poisid, kuidas olukord on? 
SEPA POEG: 
Päkapikud suruvad. 
SEPP (tühjale lauale): 
Andke minna, andke minna! Ärge laske kuraditel endast võitu saada! Kui ta kuraditel võita lasete, ma viskan teid alasile ja taon seal lapikuks, jumala eest! 
(Tuleb KALEVIPOEG) 
KALEVIPOEG: 
Tere, härra sepp! 
SEPP: 
Tervist, noorhärrad! Kuidas saan aidata? 
KALEVIPOEG: 
Mina olen eestlaste kuningas Kalevipoeg ja tulin teilt mõõka ostma. 
SEPP: 
Selge. Ja teine noorhärra? Kas temal on ka mõõka vaja? 
KALEVIPOEG: 
Teine noorhärra? Missugune teine noorhärra? 
SEPP: 
No see teine. See on teil mingi sulane või? Et temal ei ole vaja mõõka? Ma võin talle ka anda, mul on mõõku küll. Annaks talle mõne väiksema ja odavama, või mis? 
KALEVIPOEG: 
Ei, mul on tarvis ühte mõõka. 
SEPP: 
Eks te ise teate. Astuge edasi, saage tuttavaks - need on minu pojad. 
KALEVIPOEG: 
Pojad? Ma näen ainult ühte poega. 
SEPP: 
Kuidas siis ühte, tehke silmad lahti, mõlemad istuvad ju siin laua taga. See üks on Timo ja see teine on ka Timo. Olge lahked, istuge ka oma sõbraga maha. Meil käib siin praegu väike lahing, saate aru, kuradid hakkasid jälle majja trügima, hulk aega ei olnud teisi, aga üleeile... 
SEPA POEG: 
Üleüleeile. 
SEPP: 
No ühesõnaga, üleüleüleüleeile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid, sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on? 
SEPA POEG: 
No päkapikud üritasid kuradid vasakult tiivalt ümber piirata, aga samal ajal kuradid koondasid om väed siia heeringa taha ja muudkui lasevad sealt vibudega! Palju päkapikke on juba otsa saanud. 
SEPP: 
No aga sööme heeringa ära, siis pole kuraditel millegi taha peitu pugeda! (Haarab laualt heeringa ja neelab alla.) Noh, päkapikumehed, pange nüüd! 
SEPA POEG: 
Näe, rünnakule lähevad! Hurraa! 
KALEVIPOEG: 
Vabandage, aga ma tulin mõõka ostma. 
SEPP: 
Aa, jaa-jaa! Muidugi! Mõõk! Ma kohe annan proovida! Mul ongi siin just kaks tükki seinale riputatud. 
(Seinal ripub ainult üks mõõk, SEPP läheb ja võtab selle kõrvalt üksnes tema jaoks nähtava teise.) 
SEPP: 
No proovige seda, see on väga hea mõõk. Lõikab jämeda tamme ühe hoobiga pooleks. 
KALEVIPOEG: 
Tänan väga, aga ma tahaksin seda teist. Mulle tundub, et see mõõk jääb minu jaoks natukene nõrgaks. 
SEPP: 
Tohoh, õige mul vägimees! Aga hea küll, võtke siis see teine. (Võtab seinalt jällegi olematu mõõga.) Noh, see peaks nüüd passima küll, see raiub rauatüki kah kildudeks. 
KALEVIPOEG: 
Kas ma tohiksin ise endale mõõga valida? 
SEPP: 
No aga mis sellel siis häda on? Kah nõrk või? Hea küll, kui sa selline kange sell oled, eks vali siis ise. Poisid, kuidas päkapikkudel läheb? 
SEPA POEG: 
Sitasti. Kuradid on ratsaväe kohale toonud. 
SEPP: 
Oh sa raisk, ongi! Aga näe, päkapikud ei anna alla! Näedsa, kus tuleb teisi mööda põrandat juurde! Vaata, nad on põhjapõtrade seljas! Juurde, juurde, poisid! Andke kuraditele valu! 
KALEVIPOEG: 
(On võtnud seinalt mõõga.) Ma ostaksin selle. 
SEPP: 
Selle? Miks mitte, see on ka hea riist. Ega mina sitta tööd ei teegi. Ma mäletan, ma tagusin seda kahe alasi peal korraga, mul on see väga hästi meeles, mul oli sellel päeval millegipärast neli kätt. Teate, mul vahel juhtub nii. Päkapikud veel ronisid ka kõik see aeg mööda alaseid, kogu aeg pidi teisi luuaga eemale ajama, muidu põletavad end ära. Nad on ju pisikesed, sihuke kõrbeb kohe ära nagu tammetõru. Aga hea mõõk sai, eks ole, selline huvitav, omamoodi, kaheharulise otsaga. Sellega saab kaks meest korraga läbi torgata. 
KALEVIPOEG: 
Ma proovin, kuidas ta käes püsib. 
(Vehib paar korda õhus mõõgaga.) 
SEPP: 
Taevas tule appi, mida sa vehid! Sa tapsid praegu mu ühe poja ära! Kas sa pime oled või, ei näinud siis, poisid istusid siin kõrvuti laua taga, aga sina valasid ühele lagipähe! Mõrtsukas oled! Ja sina kah! Sina oled kah mõrtsukas! Mõlemad! Üks kamp! 
KALEVIPOEG: 
Härra sepp, saage nüüd kaineks! Teie poeg istub rahulikult laua taga, keegi pole teda maha löönud. 
SEPP: 
Olge vait, lurjused! Ma ise nägin, kuidas te ta tapsite! Minu noorema poja! Kahekesi ühe vastu! 
KALEVIPOEG: 
Härra sepp, teil on ainult üks poeg! 
SEPP: 
Jah, nüüd on mul järel ainult üks poeg, ja see on teie süü, kaks pätti niisugust! Ega see mõõk teile õnne ei too, millega te minu pojakese verd valasite! Ma nean teid ära! Sinu nean ära, Kalevipoeg, ja selle sinu tundmatu sõbra nean ka ära! Jah, sinu kah! Ära jõllita midagi! Nean ära! 
KALEVIPOEG: 
Härra sepp, mul on nüüd aeg minna. Siin on teile tasu mõõga eest! Ja mul on selline soovitus, jooge veel natuke viina, siis on teil varsti jälle kaks poega, nagu varemgi! Head aega! 
(Läheb minema) 
SEPP: 
Mölakas selline! (Joob viina, jääb oma poega vaatama.) Ohoh, teid on jälle kaks! Kuule, sulle on uus vend sündinud! Ma panen talle nimeks... Timo! 
SEPA POEG: 
Päkapikud võitsid! Näe, kuradid annavad end vangi! 
SEPP: 
Ärge võtke vange, pooge kõik üles! Või viskake laualt alla põrandale, ma tallan nad sodiks! (Vaatab maha.) Ai-ai-ai! Poisid, teie isaga on jälle need pahad lood! Mul on jälle neli jalga! Timo! Ja sina ka, noorem Timo! Ruttu poodi värske viina järele, mulle tuleb jalgadele kompressi teha, siis ehk tõmbab tagasi. Neli jalga ja igal jalal kakskümmend varvast! Õudne! 
(Taarub poja najal minema.) 

/Käsikiri 2002/

Andrus Kivirähk, Kalevipoeg. - Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006.