I. Grünthal, Epiloog (1995) 

                

            


                                    See maa veel mere tagant 
käib öiti pragamas: 
– Löö kella, vanapagan, 
sest Maga magamas 

teeb teoga kärbsepesi 
ja mängib tukiga – 
ja Kääpa sängist vesi 
kaob peninukiga. 

Jääsupiks talve jalgu 
kuldrannad keedavad 
maal pärast tapatalgu 
reod aega veedavad. 

Reas minnes on neil hane 
käik laiakäpane. 
Mees, kõrva taha pane: 
ka tee on räpane. 

Ei muhu ega mulgi 
tõug jäänd pidama. 
Verd minetanud hulgi 
maa vett läks vidama. 

Kui pärispeale vurat, 
Juminda tõstnud käed, 
peab armu heitma Kurat. 
Maatasa Sinimäed 

jäid. Teine ots ei kustu 
eespõrgus pragusid. 
Kuid Irmi, Armi ja Mustu 
on maa all vagusi. 


Ivar Grünthal, Epiloog. – I. Grünthal, Neitsirike. Tartu: Ilmamaa, 1995. Lk 234