P. Rummo, Ohulepa (1953)

                

            


                                    Tuul oigab olviaugus, katsub ust 
ja kaebleb kiljatades nagu mardus. 
Peerg tuhmi valgust heidab pilakust. 

Pilk ahnelt jutustaja suule tardus... 
Noor Kreutzwald istub Toapapa ees, 
näol vaheldumas viha, õudus, hardus. 

. . . Nüüd peksab kange Kalev, vägimees, 
raudrüütleid-peninukke Assamallas; 
nüüd kahlab laudu kandes Peipsi vees . . . 

Jääb vakka väsind jalg, mis vokki tallas, 
jääb seisma süstik, tummaks kangastelg, 
– on peretuba muinasjutu-vallas. (>50) 

Teo-ori kirgastub, kaob silmist pelg, 
koos Kaleviga puistub neetud sortse; 
priipõlvest unistades sirgub selg. 

Näolt enneaegse vanaduse kortse 
kui pühiks muinasjutu imeluud; 
jõud äkki muutunud on mitmekordseks. 

Ja jälle paugutasid kangaspuud, 
tuul olviaugus mardusena huikas . . . 
Noor Kreutzwald mõistab, nägu selginud, 

mis vara vaikselt tema põues tuikas. 

1953 


Paul Rummo, Ohulepa. – P. Rummo, Veerev kivi. Luuletusi aastast 1951-1954. Tallinn: Eesti Raamat, 1955. Lk 49-50