P. Rummo, Kaarlimõisa (1955)

                

            


                                    “...meil’ anna andeks võlad...” ristis käed, 
laps palvetab. Kuid mängima nüüd läki! – 
on mõtted juba ammu vooremäel. 

Hing rindu, pilhku sülg, jooks üles, äkki – 
nii! Kivikuningas Vidri-Rein, 
külm, kare kalju vastu paljaid päkki. 

Seal silmapiiril uinub metsasein, 
mis Tontla imelisi jutte varjab; 
rändrahnu ümber lõhnab loogus hein. 

Suu parkinud pooltoored toomemarjad 
ja kriimud sääred kure-naerimaaks, – 
hea unistada kõrgel vooreharjal! (>lk 48) 

Ent järsku valukarjeist kaigub aas. 
Poiss kivil püsti kargab, valgem tohust. 
Sõim, vandumine . . . Valukarje taas . . . 

Noor, lapseohtu tüdruk vintskleb rohus; 
ussheina niites kätest kadus jõud, 
nüüd kubjas kantsikuga – täidab kohust. 

Ja Aida-Vidri seisab, silmis õud: 
kui jumal taevas on, misk ta ei keela?! 
Täis vihatrotsi paisub poisi põu, – 

ta kurku tõusnud nutu alla neelab. 

Paul Rummo, Kaarlimõisa. – P. Rummo, Veerev kivi. Luuletusi astast 1951-1954. Tallinn: Eesti Raamat, 1955. Lk 47-48