P. Rummo, Jõepere (1955)

                

            


                                    Siin kogu vaateväli vilja kaob. 
Näol kooldus kõrred, teratulvast rasked, 
Käin kassitapulises vesivaos. 

Kesk küpse põllu kumendavat vaske 
kolhoosinurme rüppe peitunud 
on rohtund ahervare, neli nõtket kaske. 

Hea tundmatu poolt istutatud puud 
täis rästanoorikute jutuvada: 
ei väsi lennumuljeist nende suud. 

Mu mõte rändab minevikurada 
ja seisab Ristmetsa tare ees. 
– Läind aasta-verstaposte poolteistsada... 

Tuhk, tukid vingu vinetavad lees; 
On ahju pandud aganased kakud 
ning koldel kördipada juba kees 

Suits paja-august tahmund räästast lakub. 
Ristmetsa noorikut kui ilmsi näen... 
Ann tõstab rasket toobrit lävepakul, 

Vaest põllusiilu silmitsema jääb. 
Ta seisab mõtlikuna tuulekojas 
ja hellalt põlle alla surub käed, 

rõõm, mure silmis tulevasest pojast. 

Paul Rummo, Jõepere. –  P. Rummo, Veerev kivi. Luuletusi astast 1951-1954. Tallinn: Eesti Raamat, 1955. Lk 45-46
(tsüklist “Lauluisa noorusmail”)