Rainer Maria Rilke (1875-1926)
Rainer Maria Rilke oli saksa luuletaja, hilissümbolismi esindaja. Ta sündis Austria–Ungari keisririiki kuulunud Prahas, kus õppis kunsti, kirjandust ja õigusteadust. Saksamaal tutvus ta tollase mõjuka kirjandusliku daami, Nietzsche kunagise armastatu Lou Andreas–Saloméga, kes äratas temas huvi vene kultuuri vastu. Venemaad külastades kohtus Rilke Lev Tolstoiga ning tõlkis Tšehhovi loomingut ja katkendeid eeposest „Lugu Igori sõjaretkest“. 20. sajandi alguses oli ta Pariisis skulptor Auguste Rodini sekretäriks, Rilke reisis ka Põhja–Aafrikas ja Hispaanias. Esimese maailmasõja puhkedes värvati ta sõjaväkke. 1919. aastast edasi elas ta peamiselt Pariisis ja Šveitsis.
Oma ajastule jäi Rilke mõnevõrra võõraks, hilissümbolismis paistis ta silma erilise filosoofilise enesessesüüvimisega. Ta ei lasknud end mõjutada avangardistlikest vormieksperimentidest. Tema küpsel luulel 1920ndate alguses pole eriti seost tollaste modernistlike moevooludega. Tema esimene mõjukas luulekogu „Tundide raamat“ (1905) keskendus Jumala–maailma–luuletaja vahekordade eritlusele, luuletused arenevad seal kahekõnes Jumala e. absoluudiga. Luuletaja tunneb siin end maailmana ja maailma loovuse printsiibina, jõudes koguni tõdemuseni, et Jumal ise on maailma looming, ilma maailma ja luuletajata kaotaks Jumal mõtte. Taoline mõtterõhuline luule oli omas ajastus erandlik. Filosoofiline kallak jätkus ja süvenes veelgi läbi Rilke järgnevate kogude: „Pildiraamat“ (1902, 1906) ja „Uued luuletused“ (1907, 1908). Neis koondas Rilke oma tähelepanu tihti mingile kindlale objektile, mille kui mikrokosmose liikuvaid seoseid makrokosmosega (elukõiksusega) ta püüdis tabada. „Uutes luuletustes“ Jumala kujund taandus; seda asendasid inglid täiuse sümbolitena. Vähehaaval laienes Rilke luules vabavärsi osa, tema luule haripunktiks said aga kaks hilist luuletsüklit: „Sonetid Orpheusele“ (55 luuletust, 1922) ja „Duino eleegiad“ (1923, kümme vabavärsilist eleegiat, mis valmisid Duino lossis Aadria mere ääres). „Sonetid Orpheusele“ sisaldavad Rilke küpseimat hermetismi. Jätkub mõtisklus kõige laiematel üldinimlikel teemadel – looja ja loodu vahekorrast, elu pühadusest ja traagikast, elu ja surma suhetest. Jumal, poeet ja maailm samastuvad. „Duino eleegiate“ põhitoon on traagiline. Luuletaja senine enesekindlus vahekorras Jumalaga on kadunud. See peegeldab ka kaudselt kogu Esimese maailmasõja traagikat. Tsükli keskmes on inimene oma lootuste ja ahastustega. Maailmale vastandub „vaimsustatud“ siseilm, mille varal inimene võib loodust ennastki rikastada.
ALLIKAD
J. Talvet, Romantismijärgne luule Euroopas ja USA-s. Sümbolism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 173–174.
Jaak Tomberg