Thomas Mann (1875-1955)

                

            


                    Mann oli saksa kirjanik, kes jättis romaani�anri filosoofilis-intellektuaalsesse arengusse tugeva jälje. Ta sündis Lüübekis jõuka viljakaupmehe pojana. Päris vanematekodust nii praktilise sihipärasuse kui ka kultuurilembuse. Kirjanikuna tuntuks sai ka tema vend, Heinrich Mann, ka Thomas Manni pojast Klaus Mannist sai kirjanik. 

     

Thomas Manni esimesed kirjanduslikud katsetused algasid Münchenis, kus ta kuulas loenguid ajaloost ning kunsti- ja kirjandusloost sealses polütehnilises ülikoolis. Täielikku ülikooliharidust ta aga ei saanud. Novellikogu „Väike härra Friedemann“ ilmus 1898. aastal (e. k. „Novelle“ 1987). Tema varajastes novellides vihjavad sümbolid vaimu ja looduse, elu mõistusliku ja bioloogilis-füüsilise poole vastuolule, igapäevastele dilemmadele, mille ees seisab loov vaimuinimene. Itaalias valmis tema esimene meistriteos, perekonnaromaan „Buddenbrookid“ (1901, e. k. 1936, 1993). See on kirjutatud parima realistlik-naturalistliku proosa vaimus ning sai suure menu osaliseks. Romaani ruum ja aeg on äärmuseni konkreetsed ja ajaloolised – tegevus areneb peamiselt autori sünnilinnas Lüübekis. Buddenbrookide perekonnaloos leidub ohtrasti autobiograafilisi sugemeid, sarnasusi Mannide perekonnalooga. 1905. aastal abiellus ta professoritütre Katja Pringsheimiga. Thomas Mann kirjutas viljakas rütmis. Enne Esimest maailmasõda valmisid romaan „Kuninglik kõrgus“ (1909) ja üks tähtsamaid novelle „Surm Veneetsias“ (1912, e. k. 1987). Maailmasõja puhkemisel tekkisid vendade Mannide vahel nii rivaalitsemise kui ideoloogiliste erinevuste tõttu tülid. Thomas õigustas sõda, Heinrich aga oli sõja vastu. Pärast sõda liikus Mann romaaniga „Võlumägi“ (1924, e. k. 1934-1939, 1995) seevastu järjest realistlikumale positsioonile. See romaan peegeldab sügavalt sõjaeelse Euroopa ideoloogiavastuolusid, ent ei õigusta enam vaimsuse maksmapanekut vägivalla ja jõu abil. Oma laialdases ühiskondlik-poliitilises esseistikas kaitses Mann edaspidi valdavalt demokraatia ja humanismi põhimõtteid. 1929. aastal anti Mannile Nobeli preemia. 1930. aasta lõpus hoiatas ta kõnes „Saksa kõne. Apelleerimine mõistusele“ saksa ühiskonda fašismiohu eest. Sümboolseid vihjeid fašismi tekkepinnasele sisaldab pikem jutustus „Mario ja võlur“ (1930, e. k. 1982). Loengureisist välismaale 1933. a. hakul sai pikaajalaine sunnitud pagulus. Seal valmis piibliaineline, humaansust ja kõrget ühiskonnateadlikkust rõhutav romaanitetraloogia „Joosep ja tema vennad“ (1933–1943), Goethe noorpõlvearmastusest lähtuv romaan „Lotte Weimaris“(1939), milles Mann katsetas ka sisemonoloogitehnikat. Tema loomingu kulminatsiooniks oli romaan „Doktor Faustus“ (1947, e. k. 1987). Järgnes kergemat laadi, espriist ja huumorist sädelev romaan „Seikleja Felix Krulli pihtimused“ (1954, e. k. 1959). Thomas Mann suri 1955. aastal Zürichis. 



ALLIKAD

J. Talvet, Romaaniuuendused XX sajandil. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 258–268. 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)