André Gidé (1869-1951)

                

            


                    André Paul Guillaume Gide oli prantsuse kirjanik, pärit protestantlikust ja puritaanlikust perekonnast. Gide pühendas end juba varases nooruses kirjandusele, reisis palju Euroopas ja Aafrikas. Oli tegev olulise ajakirja „Nouvelle Revue Française“ asutamisel, temast sai prantsuse vaimuelu oluline mõjutaja. 



Gide’i nooruslooming oli tugevasti seotud sümbolismi ja esoteerikaga. Hiljem taganes ta sümbolismist ning pühendus vaimuelule ja loodusele, vastandus konventsionaalsustele (seksuaalsetele, sotsiaalsetele, religioossetele normidele, kasvatusele ja päritolule). Vabaduse ja eneseleidmise eelduseks on protestimeelsus. Tema teosed „Immoralist“ (e. k. 1993) ja „Vatikani keldrid“ (1914, e. k. 1930) on kantud samasugusest individualismist, juhtmotiiviks on mitte millegagi motiveeritud tegu, pr. k. acte gratuit. Gide’i loomingus on keskseks motiiviks väärikus, enese määramine ja inimlik vabadus, ta on loonud mitmeid mütoloogia- ja piibliteemalisi teoseid nagu „Halvasti aheldatud Prometheus“ (e. k. 1969), ja „Oidipus“. Tema ainus romaan on „Valerahategijad“. Siin ei domineeri kõiketeadev jutustaja nagu realistlikus või naturalistlikus romaanis. Romaanis on habras piir kujuteldava ja reaalse vahel. See teos on oluliselt mõjutanud kaasaegset kirjandust. André Gide’ile anti 1947. aastal Nobeli preemia. Eesti keeles on ilmunud veel „Pastoraalsümfoonia“ (1993). 



ALLIKAD

L. Listra, André Gide. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 76 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)