Maxim Gorki (1868-1936)

                

            


                    Maksim Maksimovitš Gorki oli vene kirjanik, kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov. Ta sündis vaese kunsttisleri perekonda Ni�ni Novgoridis. Ta hakkas elatist teenima mitmeis ameteis, rändas läbi Venemaa, püüdis mõista ühiskondlikke pingeid ja vastuolusid. Tema esimene jutustus „Makar Tšudra“ (1892, e. k. I tr. 1903) käsitleb noorpõlve kogemusi. Seejärel võttis endale kirjandusliku pseudonüümi Gorki, mis tähendab kibedat. Oma teostes kirjeldas ta sel perioodil lihtrahva elu ja üksikisiku mässu ebaõigluse vastu. Samas on neis teostes palju ka armastuse- ja eluõnnemotiive. Gorki loomingus segunevad romantistlikud ja realistlikud jooned. Ilmusid teosed „Vanaeit Izergil“, „Tšelkašš“ (1894, e. k. I trükk 1904). Leiba teenis Gorki följetonistina ajalehe toimetuses. Üsna pea sai ta kuulsaks ning sõlmis ta tutvusi ajajärgu tuntumate kirjanike ja revolutsionääridega. Leniniga tutvus ta 1905. aastal, VSDTP-sse astudes. Tema loomingut mõjutas palju osalemine revolutsioonilises liikumises ning tutvumine marksismiga. Üks tema tuntumaid näidendeid „Põhjas“ (1902, e. k. I tr. 1903) ja romaan „Ema“ (e. k. I tr. 1934), kirjeldatakse esimest korda kirjanduse ajaloos proletariaadi võitlust sotsialismi eest partei juhtimisel. Partei ülesandel reisis Gorki mitmel poole Euroopas ja USA-s, tagasi tulles elas Capri saarel, kirjutas seal „Pihtimuse“ (1908, e. k. 1957), kus käsitleb A. Bogdanovi nn. jumalaehitamise ideid. Seejärel valmisid romantilised jutustused „Muinasjutud Itaaliast“ (1911–13), mis ülistavad ühtsuses peituvat jõudu. Kodumaale naastes organiseeris ta riigi kultuurielu. Ta kirjutas autobiograafilised jutustused „Lapsepõlv“ (1913, e. k. I tr. 1936) ja „Inimeste seas“ (1913–1916, e. k. I tr. 1940) ning jutukogu „Mööda Venemaad“ (1912–1916, e. k. 1958). Algselt suhtus Gorki Oktoobrirevolutsiooni eitavalt, kartis, et liigses anarhias võib hävida vene kultuur. Välismaal tervist parandades kirjutas veel romaani „Artamonovite ettevõte“ (1925, I. tr. e. k. 1950) ning alustas romaani „Klim Samgini elu“ (1925-1936, I. tr. e. k. 1950-1952). Gorki sai Nõukogude Kirjanike Liidu esimeseks esimeheks 1934. aastal ja tema loomingul oli oluline koht „sotsialistliku realismi“ kui nõukogude juhtiva kirjandusliku suuna arenemisel. Eesti keeles on avaldatud veel 16 köidet Gorki kogutud teoseid (1955–63), jutustuskogusid ja näidendeid. 



ALLIKAD

K. Rannaste, Maksim Gorki. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 83. 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
                    
                
Portreed (1)

        
                    
            
            
            
            
            
            
            
            
                    



    
Sündmused (3)