Kogud

Vali kogu

• Tutvustuseks
• Isikud
  • Eesti
  • Euroopa
• Sündmused
• Fotod
• Kunst
• Galeriid
• Raamatud
• Artiklid
• Heli
• Videod
• Viited
• Kriitika
• Lingikogu

Romain Rolland (1866-1944)

Romain Rolland oli üks suurimaid XX sajandi alguse romaanikirjanikke. Ta sündis Prantsusmaal Clamency’s notari perekonnas. Hariduse sai Rolland Pariisi Kõrgemas Normaalkoolis, kus omandas muusikaajaloos doktorikraadi ning oli hiljem samas õppeasutuses ja ka Sorbonne`is professoriks. Tema elu oli üsna sündmustevaene. Esimese maailmasõja ajal asus ta elama Šveitsi. Põhiolemuselt oli ta humanist ja valgustaja. Ta otsis teid ühiskonna parandamiseks ja sõdade vältimiseks, oli huvitatud masside liikumisest ja revolutsioonist. 1915. aastal sai Nobeli preemia. Ent 1920ndate aastate lõpul jõudis Rolland veendumusele, et revolutsioonile võitlus ja sellega kaasas käiv terror ei vasta üldtunnustatud humanismi printsiipidele. Sellega oli seotud ka Rollandi lahkulöömine Henri Barbusse`ist, kellega koos ta oli loonud pahempoolse rahvusvahelise kirjanike rühmituse „Clarté“ („Selgus“, 1919). 
     
Rollandi loomingu eripära määrab positiivne, elujaatav programm, mis väljendub peamiselt tugeva isiksuse otsimises. Ta ei rahuldunud kriitilise realismiga, vaid püüdis leida inimesi, kes õigustaksid lootust, et inimühiskonnas on positiivne alge tugevam kui negatiivne. Tema eeskujudeks olid Lev Tolstoi, Händel, Beethoven, Berlioz ja Gandhi. Esialgu kirjutas ta nn. rahvadraamasid, millest tuntuim oli Bastille`i vallutamist kujutav „14. juuli“. Teater pidi Rollandi arvates pöörduma rahva poole ja võitlema humanistlike põhimõtete eest. 1903. aastal ilmus esseekogumik „Rahva teater“. Rolland kirjutas edasi nn usutragöödiaid ja revolutsiooniteatri näidendeid, nagu „Danton“ (1900) ja „Robespierre“ (1939), milles püüdis viia ellu oma esteetilis-filosoofilisi printsiipe. Kogu elu jooksul kirjutas ta suurmeeste elulugusid, milles faktid ja fantaasia on põimunud, näiteks biograafia „Beethoveni elu“ (1903, e. k. 1931, 1971), „Michelangelo“ (1907, e. k. 1931), „Tolstoi elu“ (1911, e. k. 1928) ja „Mahatma Gandhi“ (1923). Loomelaadilt oli Rolland „jõgiromaanide“ kirjanik. Ta kirjutas kaks tsüklit: „Jean–Christophe“ (kümneosaline, 1904–1912, e. k. 1936–1937, 1958) ja „Võlutud hing“ (1922–1934, e. k. 1. köide „Annete ja Sylvie“, 1940). Järgmine romaan oli „Colas Breugnon“ (1918, e. k. 1935, 1971). „Jean Chrisostophe“ on Rollandi tippteos, millesse koonduvad kirjaniku kõik ideelised printsiibid ning kunstivaated. Selles laiahaardelises romaanis toimub tegevus mitmel pool Euroopas, autori üks eesmärke on heita valgust kunsti probleemidele ja varjukülgedele Euroopas XIX sajandi viimasel veerandil ja XX sajandi alguses. Tegemist on siiski arenguromaaniga, mis näitab peategelast, kes on tugev isiksus ja saavutab endale seatud eesmärgi. Kompositsiooniliselt on teos üles ehitatud nagu sümfoonia, selle kolm esimest osa moodustavad aeglase adagio (lapsepõlv, noorukiiga), kaks järgmist ägedaloomulise presto (konflikt „suure maailmaga“, valskuse ja silmakirjalikkusega), järgnevad osad on melanhoolsed, armastusele pühendatud eleegiad, viimased kaks aga finaalid (süüvimine endasse, hingelised kannatused, elu lõpp).

ALLIKAD
G. Liiv, Draama ja romaan XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 1999, lk 216–219. 

Jaak Tomberg