Kogud

Vali kogu

• Tutvustuseks
• Isikud
  • Eesti
  • Euroopa
• Sündmused
• Fotod
• Kunst
• Galeriid
• Raamatud
• Artiklid
• Heli
• Videod
• Viited
• Kriitika
• Lingikogu

William Butler Yeats (1865-1939)

William Butler Yeats oli iiri uusromantismi esindaja, ta sündis Dublinis iiri–inglise peres, tema isa oli tuntud portreemaalija. Yeats käis Dublini kunstikoolis, kus hakkas huvi tundma müstika, astroloogia, maagilise filosoofia ja salateaduste vastu. Ta luges palju omapead, eriti Edmund Spencerit ja Shelleyt. Yeats hakkas juba noorelt värsse kirjutama. 1890ndate aastate alguses sai temast Londonis „iiri renessansi“ vaimne juht, “iiri renessanss“ oli rahvuslik–vaimne liikumine, mida inspireerisid keskaegne keldi folkloor ja mütoloogia. Yeats avaldas iiri muinasjutukogumikke, asutas 1902. aastal iiri rahvusliku teatrikompanii ja sai rahvusteatri direktoriks Dublinis. Tema tuntuimaks näidendiks jäi „Südameiha maa“ (1894), olulised on ka näidendid „The Unicorn from the Stars“ ja „The King`s Threshold“. Varasemad näidendid on kirjutatud rahvusromantilises vaimus: „Krahvinna Cathleen“ (1892), „Cathleen in Houlihan“ (1902) ja „Deidre“ (1907). Yeatsi hilisemates näidendites on tunda ka tugevaid jaapani no-teatri mõjusid, nt teoses „Neli tantsudraamat“ (1921), „Purgatoorium“ (1938), kuid seal leidub ka lõbusaid külakomöödiaid (nt „Leemepott“ 1904). Noores Iiri Vabariigis sai Yeatsist senati liige, 1923. aastal sai ta Nobeli preemia. 
     
Tema loomingule on omane pöördumine rahvusliku muinasaja ja seda talletava rahvaluule poole. Yeatsi luule on läbi imbunud rahvuslikust iiri müüdistikust ja folkloorist. Varasemas luules töötles ta prerafaeliitlikus ja sümbolistlikus vaimus rahvaluulet, hilisemas loomingus põimuvad isiklikud ja poliitilised pettumused müstiliste nägemustega. Esmakordselt kasutas ta maagilis-iirilik-sümboolset ainestikku täie mõjuga oma pikemas poeemis „The Wandering of Oisin“ („Oisini rännakud“ 1889), mis oli kelti koolkonna esimene otsustav võit luule alal. Oisin jutustab iiri piiskopile Pühale Patrickule oma kolmesaja-aastasest viibimisest haldjate maal, esmalt Tantsude, siis Võitude ja lõpuks Unustuse saarel. Võõrad, kuid imeliselt konkreetsed mütoloogilised kujud kerkivad esile hallutsinatoorse selgusega. Sellele järgnes „The Countess Kathleen and Various Legends and Lyrics“ (1892). Yeatsi luule kõrgaeg langes sajandivahetusse, mil ilmusid kogud „Luuletused“ (1895) ja „Tuul roostikus“ (1899). Yeatsi üks tuntumaid luuletusi sellest perioodist on „Dooney viiuldaja“(1899), kus ta vastandab ametliku religiooni – katoliikluse – müstilis-panteistlikule usule, mis juhib rahvaelu. Paljud tema luuletused on ballaadlikud, põhinedes rahvuslikel legendidel, pärimustel ja müütidel. Lisaks ilukirjanduslikule loomingule on tema sulest ilmunud ka esoteerilisi traktaate („Nägemus“, 1925) ja väärtuslikke mälestusi (koguväljaanne „Autobiograafiad“, 1955). Yeatsi luuletuskogusid: „Grossways“ (1889), „The Rose“ (1893), „In the Swen Woods“ (1899), „The Green Helmet and Other Poems“(1910), „Responsibilities“ (1914), „The Wild Swans at Coole“ (1919), „Michael Robartes and the Dancers“ (1912), „The Tower“ (1928), „The Winding Stair and Other Poems“ (1933), „A Full Moon in March“ (1935), „Last Poems“ (1935). Eesti keeles on ilmunud „Luulet“ (1990), „Punane Hanrahan“ (2002).

ALLIKAD
J. Talvet, Romantismijärgne luule Euroopas ja USA-s. Sümbolism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 176–177. 

Jaak Tomberg