Kogud

Vali kogu

• Tutvustuseks
• Isikud
  • Eesti
  • Euroopa
• Sündmused
• Fotod
• Kunst
• Galeriid
• Raamatud
• Artiklid
• Heli
• Videod
• Viited
• Kriitika
• Lingikogu

Maurice Maeterlinck (1862-1949)

Maurice Maeterlinck oli belgia sümbolist, sümbolistliku draama üks väljapaistvam esindaja. Ta sündis Gentis vanas flaami perekonnas, kuid kirjutas oma teosed prantsuse keeles. Maeterlinck lõpetas Genti ülikooli õigusteaduskonna 1885. aastal, järgmisel aastal läks elama Pariisi ja tutvus seal sümbolistlike luuletajatega, eriti lähedalt Mallarméga. 1919. aastal sai tema elukohaks Vahemere-äärne ja Itaalia piiri äärne Nizza. Maeterlinck oli Prantsuse ja Belgia Akadeemia liige. 1911. aastal sai ta Nobeli preemia. 
     
Kirjandusse tuli Maeterlinck 1889. aastal lüürikuna, luulekoguga „Kasvuhooned“. Samal aastal kirjutas ta esimese draama „Printsess Maleine“. See ei äratanud alguses küll tähelepanu, kuid hiljem oli vastuvõtt vastupidine – seda peetakse esimeseks sümbolistlikuks draamaks. Maeterlincki kuulsusele pani aluse ühevaatuseliste näidendite tsükkel, mida autor ise nimetas marionettnäidenditeks. Nendeks on „Pimedad“ (1890; e. k. 1913, 1996), „Sissetungija“ (1890), „Sisemus“ (1894) ja „Tintagiles`i surm“ (1894). „Pimedad“ kujutab sümboolselt inimkonna tragöödiat, tegelasteks on saarel asuvad 12 pimedat, kelle vana preester on metsa viinud, et nad sügispäikesest rõõmu tunneksid. Kuid preester sureb, pimedad aga jäävad teda ootama. Näidendi lõpus läheneb keegi, kuid keegi ei tea, kas see on teine preester või surm. Ainus tõelus on sümbol, mille tähendus oleneb tõlgendusest. Draama põhiidee rõhutab inimese üksildust ja kaitsetust saatuse ja surma ees. Üks Maeterlincki tuntumaid draamasid on „Pelléas ja Mélisande“ (1892, e. k. 1919, 1996). XX sajandi esimesel kümnendil muutusid Maeterlincki näidendid optimistlikumaks. Nendes ei olnud saatus enam kõikvõimas ja ka surm ei välistanud õnne. Üha rohkem tungis tema loomingusse muinasjuttude ja legendide elemente. Tuntumad tolleaegsed näidendid olid „Õde Béatrice“(1901; e. k. 1996), ajalooline draama „Monna Vanna“ (1902) ja „Sinilind“ (laval 1908, trükis 1909, e. k. 1939, 1994). „Sinilind“ on tema loomingu tippsaavutusi, näidendis lähevad puuraiduri lapsed jõuluööl haldja käsul otsima sinilindu, kes pidavat kõigile õnne tooma. Lapsi saadavad loomad ja esemed, kellele haldjas annab hinge ning inimese välimuse. Kõigepealt satuvad nad Mälestustemaale, kus kohtavad vanavanemaid. Otsingud jätkuvad Öö palees, kus laste ette astuvad vaimud, haigused, sõjad, valud ja hirmud. Nad püüavad sinilinde, kuid Valguse juurde astudes avastavad, et need on surnud. Järgmisena satuvad Tuleviku kuningriiki, kus elavad veel sündimata lapsed. Nad otsivad veel mujalt sinilindu, kuid ei leia. Kõik see on ühe öö unenägu, lapsed ärkavad jõulupüha hommikul kodus. Üks laps avastab, et tema puurituvi on sinine, et see ongi sinilind, ning ta annab selle haigele naabrilapsele, kes saab seepeale terveks. 
     
Mõni aasta enne surma ilmus Maeterlinckilt draama „Jeanne d`Arc“ (1945). Ta avaldas ka filosoofilisi traktaate, millest kuulsamad on„Tarkus ja saatus“ (1898, e. k. 1936, 1955, 1993), „Mesilaste elu“ (1901, e. k. 1933) ja „Termiitide elu“ (1926, e. k. 1931). 

ALLIKAD
G. Liiv, Draama ja romaan XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 207–213. 

Jaak Tomberg