Oudekki, Linda Tedretütar (1994) 

                

            


                                    
I vaatus

1. pilt.

Talutuba, keskel LINDA ja TUUSLAR. 

TUUSLAR. Oo, Linda mu kallis, kuis ma armastan sind... 
LINDA. Ah, Tuuslar, kui imeline sa oled.. 
TUUSLAR. Aga Linda, mu tedreke, kui kaua me seda kõike saladuses peame hoidma? 
LINDA. Ma ei tea, mu arm. Leiaks poisid oma tee, rajaks oma riigi... TUUSLAR. Kuid ehk õnnestub neile siiski selgitada, et oleme armunud ja... 
LINDA. Oh ei! See pole küll võimalik. Ei nemad seda usu, et ka mul võks olla armsam uus. 
TUUSLAR. See on see tänapäeva noorus! LINDA. Hukas mis hukas! 

(väike vaikus) 

TUUSLAR. Aga Linda, mu kanake! Kas ei võiks ehk ära joosta, põgeneda salamahti, kaduda kauge'elle pageda poiste pilgu'alta

LINDA. Oo jaa! Kui hea idee! Kuid..ahh.. 
TUUSLAR. Miks muutusid kurvaks Lindake? 
LINDA. Sa ju tead, millised nad mul on. Otsima minda kohe tuleksid.
TUUSLAR. Mnjaa.. Mis siis teha? (mõtleb pisut) Ma tean! Mine Kalevi hauale

Vana Kalev, tarka miesi 
teab ehk aru annetada 
tarka teadmist levitada... 

LINDA (vahele). Täpselt nõnda! Kohe lähen ja küsin temalt nõu!

(ära)

TUUSLAR. Oh, Linda kui kena sa oled. Nii kena ja visa, visa ja käbe... 

(ära. väljudes põrkab kokku Kalevipojaga)

2.pilt

Sama tuba. LINDA 3 poega jäävad TUUSLARile järele vaatama.

KALEVIPOEG. Vellekesed, hellakesed (põrutab) mida s e e siit tahtis?!
VANEM V. Tuuslar? Ei see iad soovi! Tal ju sääne kuri pilk nõnna tige vaade! 
KESKMINE V. Vist käis ema juures taas, kosimise mõtted peas! 
KALEVIPOEG. Või ema tahb võtta, leske siita kosida! 
VANEM V. Ärgu tulgu leske võtma, Kalevi talust kosima! 

KESKMINE V. Lesest ei saa noorikuida Lapsed kiskund lese rinnad Sõlg on tühja kaevu kaasi Hõbesild kuivand allikal! 
KALEVIPOEG. Leski leinab kadund meesi, Lese noormees noorikuda, Ärge minge leske võtma! 
KÕIK (valjusti).Seda meie ei lase!! 

3. pilt

VANA KALEVi haud. Tuleb LINDA. 

KALEV. Kes see liigub peale liiva, 
kes see astub peale haua? 
Sõmer kukub silma peale 
kruusa kukub kulmudele. 
LINDA. Naisukene, kullakene
see'p see liigub peale liiva 
see'p see astub peale haua. 
Istub mure muljutusel 
kadund mehe kalmukünkal. 

KALEV. Mis on muret marjukesel, tusatuju tillukesel? 
LINDA. Kalev olen armund taas.. 
See mees on su sugulane Soome Tuuslar. Talle minna tahan. KALEV.Olid hea mul naisukene, ole sama tuuslarille. 

LINDA. Aga mis saab poegadesta? 
Ei nad seda nõnna jäta, ilmas nõustu meiega. 
KALEV. Põgenege, Lindakene, 
põgenege siita maalta 
ning poegadele eksituseks 
Sinu kuju maha jätke. Sinu kuju Iru mäelle. 

LINDA. Täpselt nii, mu armas Kalev, nõnda meie teemegi. 

4. pilt

Taas talutuba. Pojad istuvad ja arutavad midagi isekeskis. Tuleb LINDA. 

LINDA. Noo, mu pojad, kullakesed, mille üle aru peate? 
KESKMINE V. (tumedalt) Tuuslar, see käis jälle siin 
VANEM V. Vist tahtis sinda võrgutada, leski Lindat röövida. 
LINDA. Ei ma suudlend tema huuli, ei ma pöörand peiu poole... (ohkab)

KALEVIPOEG. Ära muretse, emakene! 
Sul pesas kolm veel kotkapoega, 
kõvernokka kasvamassa 
raudaküüsi tõusemassa, 
küllap need eite kaitsevad, 
vana emanda varjavad 

LINDA (saali). Eite? Olen ma siis tõesti nõnda vana?! 

KESKMINE V. Ta ju käib siin valetamas, 
luiskelugusida lobisemas! 
Ei saa ju nõnda eakad enam armuda! 

KÕIK VENNAD. See on noorte rida! 
LINDA (saali). Oh Taara, miks on mul nii rumalad pojad? 

Eesriie 

II vaatus

1. pilt.

Iru mäel. TUUSLAR tahub kivikuju.

TUUSLAR (poollauldes). Siit natuke, sealt natuke ja ongi valmis me Lindake. 
LINDA. Ja siis me põgeneme! 
Soomemaale silkame, 
õnnemaale sõuame, 
sinu, kauni, koduje. 

TUUSLAR. Sedaviisi, nüüd on ta valmis! 
LINDA. Ah kui kena! Sa oled ikka tõeline kunstnik! 
TUUSLAR. Linda, meelitaja. Anna oma kohver ja lähme. 

(LINDA annab oma tohutu kohvri. Mõlemad ära.) 

2. pilt.

Iru mäel. Tulevad pojad. 

KALEVIPOEG. Kas see pole meie ema? 
VANEM V. Tundub nõnnaviisi küll. 

KESKMINE V. Selgelt oma silmis näha I
ru mäe peal istub leski 
tedremunast hautud tütar. 

KALEVIPOEG (haarab kujust). Ai! külm! 
TEISED (võtavad ka kujust). Külm jah! 
KÕIK. Imelik! 
VANEM V. Vist on kivistunud eidekene! 
KESKMINE V. Kaljuks muutund kodukana! 

KALEVIPOEG (nutab). Läinud on me memmekene, 
Meie armas eideke! 
Armud läksid aeda mööda, 
laulud läksid laevapidi, 
õnned õhku kadusid! 

KÕIK (käivad ümber kivi ja nutavad). Memmekene hellakene, miks oled kivi kullakene! 

(Kõik ära.) 

3. pilt.

TUUSLARi kodu. Keskel TUUSLAR JA LINDA. 

TUUSLAR. Viimaks ometi kahekesi! 
LINDA. Ja jäägitult õnnelikud!
TUUSLAR. Ning meid ei lahuta enam miski. 
LINDA. Jah, s i i t mu pojad meid nüüd küll ei leia! 
TUUSLAR. Ma armastan sind! 
LINDA. Ja mina sind ka, Tuuslar!

Eesriie 

Oudekki, Linda Tedretütar. Näidend (1994). –http://www.geo.ut.ee/oudekki/naidend.html