T. Kall, M Klubi 18/101 (1996) 

                

            


                                    Tegelased: 
PERENAINE – Anu Lamp 
MAAHÄRRA – Marko Matvere 
MAGISTER – Jaanus Rohumaa 
MAJESTEET – Ain Lutsepp 
MARKII – Raivo Rüütel 
MARSSAL – Jaan Rekkor 
MILORD – Jüri Krjukov 
MONSENJÖÖR – Tõnu Kark 
/---/ 

Köök. 

PERENAINE klopib kausis koogel-moogelit. 
Tuleb MAJESTEET, jääb PERENAIST vaatama. 

PERENAINE (märkab MAJESTEETI): Oi, härra Majesteet… 
MAJESTEET: Silmasin teid siin, vaatasin, jälgisin… Ja mul tekkis mõte! Mõte küpses, ja kui lubate, esitan ta nüüd teile. 
PERENAINE: Te olete alati nii pidulik… 
MAJESTEET: Teie kõrval on raske jääda argiseks… Minu mõte aga, mis küpses teid jälgides, on järgmine. Nimelt kõhklesin kaua, kas võtta meie maailmavallutuskavva ka üks stseen, mille ma kirjutasin meie eepose seitsmeteistkümnenda loo ainetel. 
PERENAINE: Mis stseen? 
MAJESTEET: See stseen, kus Kalevipoeg jõuab koos oma kaaslastega põrgukatla äärde ja näeb, et üks vanaeit keedab süüa… See stseen tundub kuidagi kõrvaline, nagu ausalt öelda, paljud stseenid mulle eeskuju andnud teoses. Siis aga… ma vaatasin teid, ja see stseen hakkas minu jaoks elama… 
PERENAINE: Vanaeide-stseen? 
MAJESTEET: See kasvab üldinimlikuks. Lähme, võtame selle üks kord läbi. 
PERENAINE: Oi, minul ei ole enam aega. Ma teen teile söögi valmis, ja siis ma pean kohe minema. 
/---/ 

MAJESTEET: Aga lähme siiski korraks, proovime seda stseeni! 
PERENAINE: Mul tõesti ei ole enam aega… 
/---/ 

Tuleb MAJESTEET. 

MAJESTEET (plaksutab käsi): Proov! 
MARKII: Jäta järele! 
MAJESTEET: Mis „jäta järele“? 
MARKII: Me kõik peame oma miljoni leidma! See on tänase päeva ülesanne! 
MAJESTEET: Ja kultuur oodaku? 
MARKII: Meil ei ole praegu aega kultuuriga jännata? 
MAJESTEET: Jännata?! 
MARKII: Tegelda. Praegu me tahame teada, mis äriplaan sinul on? 
MAJESTEET: Vaata, Markii. Ühelgi äriplaanil ei ole siin maal mõtet, kui me samal ajal ei arenda oma kultuuri. Me oleme teinud head tööd minu „Kalevipoja“-ainelise teosega. Ma usun: kui me selle maailma viime – sellest tuleb triumf. Aga me peaksime sellele juurde pookima veel ühe kaunist vilja kandva oksaharu, veel ühe stseeni, mille ma oma seni viimases loomepalangus lõin, ning milles nagu veetilgas… 
MAGISTER: On see pikk? 
MAJESTEET: Ei ole! See on üks minut. 
MONSENJÖÖR: No teeme ära! 
MARKII: Kas mina olen Kalevipoeg? 
MAJESTEET (lootusrikkalt): Tead sa kedagi paremat? 
MARKII: Ei, ma niisama küsin… Ma mõtlen, me võiksime siis proovida. Kui sa ütled, et see on minut? 
MAJESTEET: Kaks. 
MARKII (KÕIGILE): Ma arvan, me ohverdame kaks minutit kultuurile. 
MAJESTEET: Või kui sa tunned, et sul paus kannab – me võime ohverdada ka kolm. 
MILORD: Ega minul ei ole osa? Ma lähen parem alla, teen trenni… 
MAJESTEET: Sina oled Vanaeit. 
MILORD: Vanaeit? (On järsku hirmus haige.) Mul õudselt seest valutab täna… 
MAJESTEET: See ongi vanaitedele väga tüüpiline… (Annab MILORDILE teksti.) Sina istud metsas hundikoopa suus ja keedad katlas süüa. 
MILORD: Mida ma keedan? 
MAJESTEET: See pole praegu tähtis. Kuulake edasi… 
MAGISTER: Kas Siilil on ka osa? 
MAJESTEET: Siili selles stseenis ei ole. 
MAGISTER: Ma igaks juhuks olen põõsas valmis… 
MARSSAL: Sa ole katlas, siis me teame, mida Vanaeit keedab… (Rüüpab.) 
MAJESTEET (MARSSALILE): Sina oled Härjapõlvlane. 
MARSSAL: Mina? 
MAJESTEET: See on väga huvitav roll. 
MARSSAL: Miks mina? 
MAJESTEET: Sellepärast, et Härjapõlvlane on habemega. 
MARSSAL: Kleebi Monsenjöörile habe ette. 
MONSENJÖÖR: Noo, noo… 
MAJESTEET: See ei aita – Härjapõlvlasel on sarved ka… 
MONSENJÖÖR: Muidugi. 

MARSSAL on korraks segaduses, kobab pead, et mis sarved… 

MAJESTEET: Monsenjöör! 
MONSENJÖÖR: Kuulen. 
MAJESTEET: Sina oled Alevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg. 
MONSENJÖÖR: Kes siis? 
MAJESTEET: Kõik kokku. Üks suur Kalevipoja sõber. 
MAAHÄRRA: Ja mis mina olen? 
MAJESTEET: Sina tahad ka midagi olla? Ole sina siis Jutustaja. (Annab MAAHÄRRALE teksti.) Loe, näed, siit… 
MAAHÄRRA (loeb): „Kalevite kange poega tuli koos oma rindesõpradega-relvavendadega Assamalla lahingust ja nägi, et hundikoopa suus istub kortsus vanaeit, keedab midagi ja riisub kulbiga katlast vahtu.“ 

Tuleb PERENAINE, suur raske kohver käes. Paneb kohvri maha, jääb korraks vaatama. 

MONSENJÖÖR: 
                      Mis sa keedad, kullakene? 
                      Mis sul pajas paisumassa, 
                      Katlas, kallis, kerkimassa? 
PERENAINE (ilma et keegi teda märkaks või temast välja teeks): Lumepallisupp on laual ja ma ise lähen nüüd minema… 
MAJESTEET: Milord?! 
MILORD: Ah soo, mina olen vanaeit… 
                       Keedan kehva kõhtudelle 
                       Lahja leeme-lakkekesta. 
MARKII: Tere, vanaeit! Saame kõigepealt tuttavaks. Mina olen Kalevipoeg, ja need (osutab MONSENJÖÖRILE) on minu sõbrad Alevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg. 

PERENAINE näeb, et teda ei panda tähele, võtab kohvri ning lahkub natuke solvunult. 

MILORD: Tere, mehepojad. 
MONSENJÖÖR (MARKIILE): Ei tea, kuidas sinul, aga meil kolmekesi on küll kere hele. 
MARKII: Sinu ettepanek? 

MONSENJÖÖR (MILORDILE):  
                  Mine, eite, magamaie, 
                  Põõsa alla puhkamaie! 

MAAHÄRRA märkab, et PERENAINE on lahkunud. Paneb oma teksti kõrvale, jookseb ka välja, ilma et keegi talle tähelepanu pööraks. 
                  Küllap meie kordamisti 
                  Keedukatelt kohendame, 
                  Lehvitame lõkkekesta, 
                  Paja alla põlemaie, 
                  Koristame kuivi raage, 
                  Kokku kuuse-oksakesi. 

MILORD:  Kuulge, kulla külalised, 
                  Olge valvsad, vennikesed! 
                  Vaadake, et võõras varas 
                  Pada ei saaks pühkimaie, 
                  Katla põhja kuivatama. 

MARKII: Okei, muti, ei juhtu siin midagi! Mine aga magama! Ma heidan ise ka… (Heidab pikali. Paus.) 
MAJESTEET: Maahärra! (Vaatab ringi – MAAHÄRRAT ei ole.) Kus Maahärra on? (Võtab MAAHÄRRAST maha jäänud teksti.) Jutustaja pidi ütlema, et… 
                   Vanaeite, kortsus palgeil, 
                   Puges kohe põõsastikku 
                   Sängi suikumaie. (MILORDILE.) Noh! 
MILORD (ristluudest kinni hoides, ise kõveras): Ma ei saa nii ruttu… (Ära.) 
MARSSAL (sarved peas, kuldkelluke kaelas, hüppab välja, MONSENJÖÖRILE): Kuulge, mehed, Härjapõlvlasele ka kapsasuppi! 
MONSENJÖÖR (naerab): Sulle ei saa anda – sa kukud katlasse! 
MARSSAL (võtab MONSENJÖÖRI käest kulbi): Anna, ma ainult natukene servast proovin… 

MARSSAL pistab kulbi katlasse, maitseb. 

MONSENJÖÖR (vaatab katlasse): Tühi… (Vaatab ringi – Härjapõlvlane on kadunud.) 
MAJESTEET: Stopp! Väga hea! Siiamaani on kõik väga hea. Ma lihtsalt vahepeal selgitan, milles on minu geniaalsus! „Kalevipojas“ see stseen kohutavalt venib! Härjapõlvlane käib kolm korda, petab kõigepealt Alevipoega, siis Olevipoega, siis Sulevipoega. Aga maailmas ei jõua keegi vaadata ühte asja kolm korda! Maailmas on kolmarvsus läbikäidud etapp! Sellepärast mul ongi need kolm tegelast ühendatud! S e e on geniaalne. Nii, see oli ära. Märk on antud. Uus supp on tulel. Ja nüüd tuleb Kalevipoeg ise valvama. 

MARKII ajab ennast üles, tuleb katla juurde. 

Ja me näitame kogu maailmale, kuidas eestlane t e g e l i k u l t  on võimeline olukordi lahendama. Marssal! 
MARSSAL (hüppab välja, MARKIILE): 
                     Anna luba, armas venda, 
                     Maitseneda leememärga, 
                     Kapsakeedust katsudella! 
MARKII: Vaata, pärdik, enne kui ma sulle suppi annan, sa anna minule see kellakene oma kaelast! 
MARSSAL: Oi, ei, see on minu kallis asi… 
MARKII: Kell pandiks, muidu suppi ei saa! 
MARSSAL: Aga annad tagasi? 
MARKII: Ise seon sulle kaela tagasi. 
MARSSAL: No meest sõnast, härga sarvest… (Võtab kaelast kellakese, annab MARKIILE.) 

MARKII paneb kella endale kaela, lööb MARSSALILE rusikaga pähe. 
Käib pauk, MARSSAL kaob, ainult sinine suits jääb järele. 
Müra peale tõusevad ja tulevad katla juurde MAGISTER, MILORD ja MONSENJÖÖR. 

MAJESTEET: Stopp! Väga hea! See on väga hea stseen. See näitab, et Eesti on olnud läbi aegade usaldusväärne partner. Ühesõnaga, õnnitlen kõiki! 
MILORD: Mille puhul? 
MAJESTEET: Me oleme oma „Kalevipoja“ ühe korra otsast lõpuni läbi võtnud. See on olnud ilus töö. Me muidugi veel lihvime seda, enne kui me seda maailmale näitame. Aga stseene ma enam juurde ei kirjuta. 
MAGISTER: Kas Siil enam midagi ei ütle? 
MAJESTEET: Ainult ühte asja ma veel vaataks… See viimane löök siin Paharetile nina pihta… Võib-olla see oli praegu liiga rahvus-romantilises stiilis? Võib-olla see löök peaks olema kuidagi ekspressionistlikum? Proovime korra… 

Enne kui MARSSAL aru saab, lööb MARKII teda kuidagi ekspressionistlikumalt. Pauk. Sinine suits. MARSSAL kaob. Tekib uuesti. 

(MARKIILE.) See oli parem, aga proovi lüüa täiesti olustikulis-realistlikult. Vaatame, mis siis saab? 

MARKII tahab lüüa MARSSALIT ka olustikulis-realistlikult, aga MARSSAL hoiab eemale. 

MARSSAL: Kuule, aitab juba! Ma ei taha enam! Andke see roll kellelegi teisele! 
MAJESTEET: Kellele? 
MARSSAL: Ma niikuinii võib-olla ei saagi üldse mängida… 
/---/ 

Toomas Kall, Šedööver enam-vähem valmis. – M Klubi 18/101. Telelavastuse käsikiri, 1996