T. Kall, M Klubi 16/101, 1 (1996)

                

            


                                    Tegelased: 
PERENAINE – Anu Lamp 
MAAHÄRRA – Marko Matvere 
MAGISTER – Jaanus Rohumaa 
MAJESTEET – Ain Lutsepp 
MARKII – Raivo Rüütel 
MARSSAL – Jaan Rekkor 
MILORD – Jüri Krjukov 
MONSENJÖÖR – Tõnu Kark 
/---/ 

4.stseen 
/---/ 

PERENAINE: Kuhu nad lähevad? Kas ma süüa siis ei teegi? 
MILORD: Ei, nad tulevad kohe tagasi. Majesteet viib nad natuke värsket õhku hingama. Kujutate ette, Majesteet! 
PERENAINE: Ma kujutan ette. 
MILORD: Kujutate ette, et Majesteet lavastab meil „Kalevipoega“? 
PERENAINE: Jah? Kas Majesteet on ka hea lavastaja? 
MILORD: Majesteet on… ma ei taha öelda, mis ta on! 

5. stseen. Toompea. Kuberneri aed. 
MAAHÄRRA, MAGISTER, MAJESTEET, MARKII, MARSSAL, MONSENJÖÖR. 

KÕIK seisavad ümber MAJESTEEDI, kellel on käes kimp lilli. 

MAJESTEET: Tähendab, miks me tulime siia? Ma arvan, et enne, kui oma kultuuri maailmale näidata, me peame selle ise läbi tunnetama. Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme? 
MONSENJÖÖR: Me oleme M Klubi, me klubist tulime ja läheme klubisse tagasi. Mis asja me siin külmetame?! 
MAJESTEET: Me peame selle ise läbi tunnetama! Me ei tohi hakata „Kalevipoega“ lavastama enne, kui me ei ole hetkeks peatunud paikades, kus on peatunud nemad, meie etenduse prototüübid. 
MAAHÄRRA (vaikselt MARSSALILE): Kohe ta räägib juurtest. 
MAJESTEET: Me ei saa kõnelda kunstikeeles teistele rahvastele oma rahvast, kui me ei ole sisimas ära tundnud oma tõelist päritolu, oma juuri. Just neile juurtele, ma tahaksin, et me jõuaksime täna lähemale. 
MARSSAL (vaikselt MAAHÄRRALE): Kust sa teadsid? 
MAAHÄRRA: Muru-uurija saab varakevadel rääkida ainult juurtest… 
MAJESTEET: Täna me tõusime Toompeale. Kas me oma argiaskeldustes ei kipu aga pahatihti unustama, et Toompea pole mitte ainult mägi, mitte pelgalt linnajagu, vaid meie rahva ühismäluldasa siiski eelkõige Kalevi haud? 
MAAHÄRRA (vaikselt MARSSALILE): Tule, lähme ära. 

MAAHÄRRA ja MARSSAL hiilivad TEISTE juurest eemale. 
MONSENJÖÖR märkab, et MAAHÄRRA ja MARSSAL ära hiilivad. Hiilib järele. 
MAGISTER ja MARKII kuulavad innukalt MAJESTEETI ega märka midagi. 

MARKII (MAJESTEEDILE): Sa oled liiga kriitiline! Sa näed meelega ainult halba! 
MAJESTEET: Aga kuidas ma ei näe halba, kui ma tahan panna Kalevi kalmule lilli, aga ma ei saa! 
MARKII: No pane siia kuskile… 
MAJESTEET: Ma tahan täpselt panna! Ma tahan täpselt teada, kus on Kalevi haud! 
MAGISTER (irvitades): Kus Monsenjöör on – Monsenjöör tunneb lõhnu… 

Vaatavad ümber – KOLM MEEST on kadunud. 
/---/ 

8. stseen. Toompea lossi esine. 
MAGISTER, MAJESTEET, MARKII. 

MAJESTEET: Tegelikult Toompea on ju ilus… Harjumägi, Hirvepark – ühesõnaga seal, kus hoonestus puudub… 
MARKII: Kus maju ei ole? 
MAJESTEET: Nojah! Ja ma olen mõelnud, kui ilus oleks Toompea, kui seda kataks üleni muru… 
MARKII: Kuidas… üleni muru? 
MAJESTEET: Kujutage ette: siin ei oleks ühtegi maja… 

Kaamera teeb MAJESTEEDI järgneva jutu ning osa dialoogi ajal ringi ümber Lossi platsi. 

… ühtegi lossi ega ühtegi kirikut… Ühtegi valitsust ega ühtegi seadusandlikku kogu… 
MARKII: Ainult muru? 
MAJESTEET: Seitse hektarit puhast muru, pluss mäeveerud. 
MARKII: Seda nad ei lase sul teha. 
MAJESTEET (õhinal): Tead, praegu on niisugune aeg, et praegu saaks kõike teha! Reformide aeg ongi selleks, et saaks kõik ära proovida! Tead, kui me taastaksime Toompea tema esialgsel kujul, nii nagu me ta omal ajal Lindalt saime… 
MARKII: Aga siis peaks ju kõik… valitsuse ja… kõik uuesti mujale ehitama. 
MAJESTEET: Nojah! 
MARKII: Hull peast! 
MAJESTEET: Arvad, et ei lähe läbi? 
MARKII: No kuule… Sa võid arvata meie valitsusest, mida tahad, aga puhta lollust ta nüüd ka ei luba. 
MAGISTER: Ei tea, tegelikult… kui Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupank annaks soodsat laenu… 
MAJESTEET (lootusrikkalt): Eks ole?! 
MAGISTER: Valitsuse sa saad siit enne minema kui selle katedraali. 
MAJESTEET: Ei ole midagi – katedraali asemele tuleb ka muru! 
MARKII: Ristikäik tuleb, kui sa siin jamama hakkad. 
MAJESTEET: Kalevi haual ristikäik? See on ju õigustühine! Sellest saab isegi KGB aru. Aga kujutage ikka ette, kui korraga on keset Tallinna linna ilus roheline mägi! 
MARKII: Jaa… 
MAJESTEET: Ei, te kujutage ikka ette! 
MAGISTER: Jaa… 
MAJESTEET: Paneme nüüd lilled ära ja… (MAGISTRILE.) Ütle siis, kuhu ta täpselt on maetud? 
MAGISTER: Kes? Ah Kalev? 
MAJESTEET: Jah. 
MAGISTER: Ma ei tea. 
MAJESTEET: S i n a ei tea? 
MAGISTER: Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud. On sul seda nii täpselt tarvis? 
MAJESTEET: Ma tahan asetada lilled surnu päitsisse. 
MAGISTER: Nooremal rauaajal maeti nii, et pea jäi kas põhja või kirdesse. 
MAJESTEET: Ja siis?? 
MAGISTER: Kui me teaksime, kus on keha… 
MAJESTEET: Noh? 
MAGISTER: … ja kui me teaksime, kui suur oli Kalev… 
MAJESTEET: No ta oli ikka suur! 
MARKII: No kui suur? 
MAGISTER: Kui suur oli Kalevi haud? Kümme sülda. Sügav. Linda kaevas, eks ole? Aga haua pikkust me ei tea. Kahjuks. Kreutzwald sellest ei kirjuta. Nüüd. Selle aja hauad olid madalad. Pool sülda mulda oli surnul peal, siis oli juba hästi. Järelikult. Üheksa ja pool sülda sügavusest täitis surnu. Proportsionaalselt keha läbimõõduga… kui pikk ta siis oli? Korrutame. (Korrutab natuke mõttes.) 114 m 92 cm. (MAJESTEEDILE.) Usud sa seda? 
MAJESTEET: Mida? 
MAGISTER: Et vana Kalev oli sada viisteist meetrit pikk? 
MAJESTEET: Väga võimalik. 
MAGISTER: Siis mine ja pane oma lilled ükskõik, kuhu kohta. Sa ei saa palju eksida. 

MAJESTEET asetab lilled sobivasse kohta. Seisab hetkeks langetatud päi. MAGISTER silmitseb samal ajal skeptiliselt MARKIID. 

MARKII: Mis sa vaatad? 
MAGISTER: Kas s i n a mängid selle Kalevi poega? 
MARKII: Jaa. Mis siis? 
MAGISTER: Ei midagi… 

MAGISTER, MAJESTEET ja MARKII lahkuvad. 
Nad ei näe, et kohe tuleb KEEGI ja varastab lilled. 

Toomas Kall, Lilled Kalevi hauale. 4.–5, 8 stseen – M Klubi 16/101. Telelavastuse käsikiri, 1996